Kas ainult halb ema paneb 1,5-aastase lapse lastehoidu?
Minu laps läks lastehoidu detsembris, kui ta oli veidi üle aasta vana. Käib kaks päeva nädalas. Märtsist hakkab Ida lausa kolm korda nädalas hoius käima. Idale meeldib lastehoius, ta läheb hommikul sinna rõõmuga ja uskuge mind: lastehoid on talle vaid positiivselt mõjunud. Ma ei tulnud isegi selle peale, et mõelda, et see võiks minust halva ema teha, aga ometigi leidub inimesi, kes arvavad, et nii väikesed lapsed paneb hoidu vaid halb ema.
Tõsi, ma pean tunnistama, et üle kahe päeva ei oleks ma teda alguses siiski hoidu pannud, sest mu sisetunne ütleb, et ta oli pikaks nädalaks veel liiga väike. Kaks päeva oli piisav.
Minu jaoks on arusaamatu, kuidas teeb see ühest emast halva ema, kui ta otsustab pooleteistaastase lapse lasteaeda panna ja tööle minna. Kas parem ja õigem oleks rahata kodus istuda, sest raha ei ole ju tähtis ja lapsele on eelkõige vaja lähedust ja turvatunnet?
Jama jutt! Lapsele on vaja sooja kodu, süüa, riideid ja ravimeid. Neid ei saa tasuta. Naeratuse eest või blogimise eest. Keegi ei tule mu elektriarvet maksma, sest mul on nii äge blogi ja nii ilus laps. Heal juhul saaks ma tasuta ebaolulised asjad nagu kunstripsmed ja/või võtmehoidja. Toitu need lauale ei too.
Toitu ei too lauale ka mõttetu lasteraha, mida ma hakkan pärast vanemahüvitise lõppemist saama. Niisiis: nii kaua kuni Eesti Energia, Elisa, EMT, Swedbank ja erinevad toidu- ning riietekauplused mind toetama ei hakka, tuleb tööl käia. Et kõiki neid asju, mida naeratuse eest ei saa, oma lapsele võimaldada.
Hoolitsus, armastus ja turvatunne on elementaarsed asjad, mida iga vähegi normaalne vanem oma lapsele niikuinii pakub. Kasvatusviisid on erinevad, n-ö emalikkus on erinev, aga see ei tee inimestest halbu vanemaid. Veel vähem teeb seda lapse lasteaeda panek. Kust selline mõte üldse?
Jah, ma ilmselt ei käiks üldse tööl, kui see vähegi võimalik oleks. Ma elaks suurima heameelega rantjee elu, aga seni kuni see võimalik pole, pean ma teisiti hakkama saama. Tegema tööd ja panema Ida lasteaeda, kui seda vaja on.
Ma ei halvusta inimesi, kes lapsega kolm aastat kodus on, kuigi ma muidugi arvan, et näiteks kaheaastane võiks sotsialiseerumise mõttes hoius käia, aga see selleks, mul lihtsalt ei ole võimalik kodus olla. Või noh, on ikka, aga ma lihtsalt valin teistsuguse elu, kus on olemas inimväärseks eluks vajalik. Mu soovid ja nõudmised on suuremad kui 45 euroga kuus hakkama saada. Ja see ei tee minust ei halba ema ega halba inimest.
Vist. Aga mida mina ka tean? Mina pakin ka kohvrit, et lapsega mõneks ajaks Norra minna. Turvalisest kodust eemale.
