Linda Eichler: Igal aastal 500 Eesti tippmagistranti maailma tippülikoolidesse - reaalselt tehtav asi

Eesti majanduslik edu ja riigi hea käekäik sõltub kokkuvõttes meie võimekusest luua kaupu ja teenuseid, mille eest välisturgudel ollakse valmis raha maksma. See eeldab arusaamist, milliseid kaupu ja teenuseid maailmas tahetakse, teadmisi, kuidas neid valmistada ja kontakte, kellele neid müüa. Lühidalt kokku võttes - rahvusvahelises keskkonnas orienteeruvaid inimesi.

Pilt tipptunnil Tallinna lennujaamas erineb Helsinki-Vantaa või Stocholmi-Arlanda lennujaamadest selle poolest, et viimastes domineerivad klubipintsakutes härrasmehed. Need on insenerid ja ärimehed, kes hommikul sõidavad maailma raha teenima ning õhtul koju tagasi tulevad. Tallinnas seda tüpaaži peaaegu ei kohta. Miks?

Rahvusvahelised teadmised ja kontaktid

Oskus rahvusvaheliselt orienteeruda, äri ajada ja selleks vajalik tunnetus saab paljustki alguse ülikoolist ja ennekõike magistri tasemelt. Ma ei taha öelda, et Eesti ülikoolide tase oleks väga halb, kuid Eesti tipud peavad õppima vähemalt ühe aasta maailma tippülikoolides. Seejuures sama oluline, kui välismaalt omandatavad teadmised on seal saadavad isiklikud kontaktid. Täna suundub Eestist igal aastal välismaale õppima vähem üliõpilasi Erasmuse programmiga, kui Eestisse tuleb tudeerima. Seda on väikeriigi kohta, kes iga hinna eest ekspordimajanduseks peaks püüdlema, ühemõtteliselt liiga vähe. Ja seetõttu napib ka hommikul lennujaamas neid ärimehi ja insenere, kes riiki tulu toovad.

Milles peitub põhjus? Välisaastal maksab ligikaudu 10 000 eurot  üksnes elamis- ja sõidukulud. Lisaks tasulise kooli korral teist samapalju õppemaksu. Ja näiteks mõnes USA ülikoolis õppimine on tasuline. Erasmuse programm jäetakse üldjuhul kasutamata, sest programmiraames saadavad toetused katavad heal juhul poole välisaastal vajaminevatest kuludest. Samuti Erasmuse programm ei anna välismaa ülikooli diplomit.

Stipendiume napib ka neile, kes on juba tippülikooli sisse saanud

Aga stipendiumivõimalusi on vähe. Eesti riik on korraldanud välisõpinguteks stipendiumite jagamise läbi sihtasutuse Archimedes. Archimedes saadab aastaks välismaale ligikaudu 30 tasemeõppe tudengit. Archimedese puhul tuleb silmas pidada, et tasemeõppe stipendiumit on võimalik saada ainult teise aasta magistrantidel. Ja stipendium ei kata õppemakse. See tähendab isegi stipendiumi saamise korral, et sõltuvalt koolist 10 000 - 30 000 eurot jääb ikkagi tudengi või tema pere kanda. See on suur summa ja jõukohane väga vähestele. Alternatiivsed võimalused on erafondide stipendiumid, nagu näiteks Alfred Otsa stipendium Chalmersi tehnikaülikooli juures Rootsis või USA fondide stipendiumid. Neid jagub aastas kuni kümnele tudengile. Õppelaen ei ole välisõpingute puhul lahendus, sest selle maksimaalne määr on 1920 eurot, millest piisab vaid umbes kaheks kuuks. Korralikus ülikoolis magistri tasemel õppimise korral tööl käimine ei ole õppetöö suure intensiivsuse tõttu võimalik.

Väikese stipendiumite hulga tõttu jäävad tihti ilma ka mainekatesse välisülikoolidesse sisse saanud ja vaimsete võimete poolest Eesti absoluutsesse tippu kuuluvad tudengid. Ja tihti jääbki tippudel välismaale sõitmata, sest neil puudub vajaminev paarkümmend tuhat eurot. Ning Eesti majandusel jääb nende potentsiaal täiel määral kasutamata - öeldes otse välja, saamata jääb miljonite, kui mitte kümnete miljonite eurode väärtuses kasutamata võimalusi. Minu arvates on see tõsine probleem.

Lahendus

Lahendus võiks olla, et stipendiumite arvu tuleb kasvatada määral, et kõik tudengid, kes tipptasemel ülikooli õppima pääsevad, saaksid ka finantseerimise. Lisaks, stipendiumi andmisel on võimalik teha stipendiaadiga kokkulepe, et tudeng peab näiteks järgneva 5 aasta jooksul 2 aastat töötama ja makse maksma Eestis, vastasel juhul peab stipendiumi tagasi maksma.

Kust leida tipptudengite välismaale saatmiseks raha? Vaatasin riigieelarve kuluridasid. Mulje - raha on. Esimene koht, kust vajaminev raha võtta on nn. fraktsioonide taotlused regionaalsete investeeringute jaoks - laiemalt tundud kui katuserahad. 2015. aastal on katuserahade maht üle 6 miljoni euro. See võimaldab välismaa tippülikooli õppima saata 500 Eesti tudengit. Viie aastaga 2500 ja kümne aastaga 5000. Väidan, et see on majanduse jaoks oluline kvalitatiivne ja kvantitatiivne hüpe - mängumuutja.

Olen seisukohal, et katuserahad on oma olemuselt korruptsioon ja selle kohta on sõna Korruptsioonivaba Eesti ja meedias on tegu stammteemaga. Parlament hiilib katuserahade jagamise mikro-managemendiga mööda reeglitest ja mehhanismidest, mis ta on ise seadusega paika pannud. Riigis on loodud ja maksumaksja raha eest ülalpeetavad asutused nagu Kodanikuühiskonna sihtkapital ja maakondlikud meetmed, mida katuserahadega kõige kõrgemal otsustustasemel dubleeritakse. Olemuslikult on see sama jabur, kui suure jäätisevabriku juhatus käib paar tundi päevas putkas ise jäätist müümas selle asemel, et ettevõtte tegevust korraldada. Ilmselt laseks omanikud sellise juhatuse ebaefektiivse tegevuse tõttu päevapealt lahti.

Raha on võimalik leida juba täna - ilmekas näide

Katuserahade seas on eraldisi, mis on iseenesest mõistlikud, aga vales kohas. Aga on ka hulk eraldisi, mis on maksumaksja raha raiskamised räigeimas kontekstis. Meedia on neist aasta-aastalt kirjutanud. Katuserahanduse jaburuse illustreerimiseks ilmekat näidet otsides jäi pilk peale MTÜ Eesti Interneti Kogukonnale. Käesoleva aasta eelarves on MTÜ-le on eraldatud 25 000 eurot. Selgitus: tegevustoetus. Aasta tagasi sai sama MTÜ 20 000 eurot, ehk siis kahe aastaga riigilt kokku 45 000 eurot. See on neli magistranti aastaks välisülikooli.

Millega MTÜ tegeleb ja milleks raha? MTÜ-l on liikmeid sadakond, kes aga pole kuigi aktiivsed - kodulehel viimane sissekanne pärineb aastast 2013. Uurides MTÜ juhi Elver Loho ühiste tuttavate käest, et kuhu „tegevustoetus"- maksumaksja raha kulub, selgus, et see läheb Loho elamiskulude tasumiseks. Nimetati ka, et kasinate programmeerimisoskuste ja konfliktsuse tõttu oli tal enne maksumaksja büdžeti peale saamist raskusi erialase töö leidmisega ning oli seetõttu krooniline töötukassa külaline. Jutt käib siis sellest rahast, mis iga inimene seaduse jõuga peab maksma - vaieldamatult õõvastav maksumaksja raha kasutus. Kontrastid on jahmatavad ja see on vaid üks näide jahiseltside jm kõrval. Maksumaksja raha eest peetakse üleval töötut itimeest samal ajal kui tippülikoolidesse sisse saanud tudengite kui tulevaste Eestisse jõukuse toojate õpingute toetamiseks raha ei jätku.

Möödunud kuul toimunud kohtumisel Euroopa Komisjoni Presidendi Jean-Claude Junckeriga andis Juncker endise väikeriigi juhina nõu, otsida lihtsasti teostatavaid asju, mis toovad muutuse. Tahan öelda, et igal aastal 500 Eesti tipptudengi tippülikoolidesse saatmine on Eesti riigi hea käekäigu seisukohalt äärmiselt vajalik ja mis kõige olulisem, reaalselt ja kiiresti tehtav otsus. Programm tuleks käivitada juba 2015/2016 õppeaasta tudengeid silmas pidades ja kontrastne näide peaks hästi illustreerima, et raha on võimalik leida.