Populism ei ole oma olemuselt tingimata negatiivne, nagu õiglaselt märgib Eesti Ekspressi kunagises ülevaates Tarmo Jüristo. Mitmed teadlased leiavad, et tervislikus koguses populism on kasulik, kuid nii liiga vähe kui liiga palju juba ohtlik (vaata ülevaadet lk 14-15). Samuti ei ole ta kuidagi unikaalne ei ühelegi erakonnale ega Eestile. Varasemad selleteemalised tööd on  leidnud, et just uustulnukad kipuvad populistlikke loosungeid veidi sagedamini kasutama. See on ka arusaadav, kuna paljude erakondade aluseks on rahulolematus seniste tegutsejate töö ja moraaliga.

Mõistagi leidub teisigi viise, kuidas populismi defineerida ja ka teadustöödes murtakse populismi mõõtmise üle pead. Kasutatud populismi definitsiooni ja metoodikat arutas juhtrühm, kus osalesid lisaks ühele Praxise töötajale erinevate ülikoolide riigiteadlased ja vabaühenduste esindajad. Aruteludes leiti, et aluseks võetud lähenemine populismile aitab esile tuua populismi mitmekülgsuse. Metoodilisi valikuid põhjendati juhtrühma poolt samuti ning selleteemalist arutelu võib tuleviku tarbeks kindlasti jätkata.

Näha on, et püütakse unustada ka seda, et edetabel ei ole väikse ringkonna arvamuste tulemus  - hinnangu  on andnud mitte Praxis ega juhtrühm, vaid üle saja arvamusliidri, kelle seas on teadlasi, kultuuri- ja vabakonnainimesi, ettevõtjaid ja ajakirjanikke. See nimekiri on avalik - 94 inimest hinnangu andnud 112-st oli nõus oma nime avalikustamisega. Ja hindaja nägi vaid lubaduste sisu, mitte erakonda, seega ei hinnatud erakondi, vaid sõnumi sisu.

Ka esitletud tulemused ei rõhuta saadud arvamusi üle. Edetabel ei „auhinda" ei esikolmikut, ei esiviisikut ega esikümmet. Edetabel  tervikuna ju näitab, et sisuliselt kõikide erakondade valimisteks ettevalmistatud dokumentides leidub lubadusi ja loosungeid, mis saavad populismi skaalal suhteliselt kõrgeid (ja sarnaseid) hindeid. Ja programm peaks olema alusdokument  valijale erakonna maailmavaate ja lubaduste mõistmiseks, seega ka alus, mille põhjal hinnangut kujundada. Edetabeli kui terviku ning üksikutest lubadustest ja kohtadest üldistatum pilk toob esile, et populistlikuks peetakse nii ebarealistlikke rahalisi lubadus kui ka suuresõnalisi ja vastanduvaid loosungeid. Nende esitajad võivad end peita kirjanduslikkuse ja kunstipärasuse viigilehe taha, kuid üldsõnalisus jääb üldsõnalisuseks.

Kriitikud on väitnud, et tegemist on „metafooride" ja „kujundlike" väljenditega ja neil on omamoodi õigus. On aga vahe, kas näiteks lubada programmis „kõigile kohe nii palju pappi, et väiksema autoga ära ei viigi!" või „nelja aasta jooksul pidada läbirääkimise oluliste osapooltega leidmaks kutseharidust omandavatele noortele vajalikud praktikakohad ettevõtetega paremini sidumiseks" (tegemist on väljamõeldud lubadustega). Samuti on ülevaate koostajatel raske kõige silmapaistvamaid ja emotsionaalsemaid loosungeid välja jätta - sellisel juhul on juba tegemist erapoolikkusega.

Ka mõned aastad tagasi kõlanud „15 aastaga Euroopa 5 rikkaima riigi hulka" ja teised tagasivaates humoorikad lubadused kvalifitseeruksid tõenäoliselt populismi hulka, ent argument, et teised teevad ka, on näide demagoogiavõttest argumetum ad hominem. Erakondadel on kõigil valimistel võrdsed  võimalused hea programmi kokku panemiseks ja uutel erakondadel vähemalt puhas leht suurendamaks usku nende programmi realistlikkusse. Meil kõigil on vastutus olla realistlikud, ausad, läbi mõeldud ja vastutustundlikud. Kui iga välja käidud lubadus on muuhulgas ja arusaadavalt mõeldud tooma hääli, vastutab erakond selle väljakäimise  ja kuju eest. Iga erakond kujundab oma programmiga ka üldist ühiskondlikku arutelu-kui üks teeb ambitsioonikama lubaduse, liiguvad selle võrra ka arutluse raamid. Mida rohkem on aruteludes üle pingutamist ja liigset ambitsioonikust, seda raskem on meil teha häid ja oskuslikult läbi kaalutud tasakaalukaid valikuid.

Populismi teemalisel kirglikul arutelul on olnud üks suur pluss - on lahti hakatud seletama ka neidsamu tihti hägusaid või sisutühje lubadusi, on lisatud tõestusmaterjali, toetavaid uuringuid erakondade lubadustele ja põhjalikumaid selgitusi. Samuti on paari erakonna esindajad väljatoodud populistike lubaduste/loosungite kohta märkinud, et ega see sõnastus just kõige parem polnud ja et järgmine kord oskame paremini. Seep ju see mõte ongi, et populismi probleemina ühiskonnas teadvustada ja juhtida avalikkuse ning erakondade tähelepanu populismi kasutamisega seotud probleemidele ning tagajärgedele.

Olgu selguse huvides märgitud, et antud algatus on vabakondlik ettevõtmine, millesse vabatahtlikus korras panustasid aega ja energiat hulk inimesi ülikoolidest, vabaühendustest, ajakirjanike seast. Keegi pole seda tööd tellinud, rahastanud ega muul moel mõjutanud ning küsitlusele vastanud arvamusliidrite äraostmine maksaks tõenäoliselt sama palju kui usinamate populistide valimislubadused kokku. Süüdistused kallutatuses on kõige selgemal kujul demagoogia ja vastuolus sellega, mille eest kõige kõrgemale tagajalgadele tõusnud erakond sõnades seisab - võimeka kodanikuühiskonna ja selle tugeva hääle kõlamise eest ühiskonna aruteludes. Kedagi kergemeelselt ja ilma mingisuguse aluseta kallutatuses süüdistamine ei aita kaasa ka hiljem tõendatud juhtumite hukkamõistule.

Tähelepanu! Selles artiklis esines kujundlikke ja emotsionaalse hinnanguga väljendeid, eriti need viimased laused. Aga see pole valimisprogramm ja me pole valimistel osalev erakond, kelle visiooni alusel järgmisel 4 aastat riiki juhitakse. Kui soovite, võib kõlavamate lausete kohta teha küsitluse.