18-aastane neiu rääkis, kuidas sõbrapäeva öösel (laupäeval) sõitsid sotsid Henri Kaselo ja tema sõber mööda linna ringi ja pakkusid naistele tasuta taksoteenust ehk kojuviimist. Mari läks ka siis sõbrannadega poole nelja paiku öösel Tartus Shootersi juurest auto peale, Kaselo sõber suure autobussi roolis. Natuke aega sõitnud, nimetas Mari oma aadressi, mis asus Tartu linnapiirist paarsada meetrit väljaspool, Tartu vallas Raadil. "Siis hakkas Kaselo rääkima, et kuule, sa ei saa meid valida ju, kui sa linnas ei ela," kirjeldas Mari. Ta ei teinud sellest märkusest eriti välja, ütles vaid, et sissekirjutus on tal Tartu aadressil ja Tartu linna valija on ta nagunii. Aga öösel tahtis ta eelkõige ikkagi koju jõuda, nagu lubatud. Mari juhatas neid, et juba Raadil olles õigest kohast paremale keeraks.

„Autojuht sõitis õigest teeotsast mööda ja ütles siis midagi sellist, et „oih, aga siit saad juba jala ka edasi ju“. Nad nägid küll, et mul on tükk maad sealt koju kõndida, umbes pool kilomeetrit, rääkisid veel, kuidas neil üks sõber elab ka samas kortermajas, kus mina. Nii ma siis kõmpisin keset ööd koju, näpus Henri Kaselo flaier ja šokolaad. Oleks seda teadnud, oleksin ikka päris takso võtnud,“ muigas Mari tagantjärele kummalist õhtu lõppu meenutades.

Henri Kaselo ütles, et mäletab Raadile viidud tüdrukut küll, ent vahemaa polnud mitte pool kilomeetrit, nagu neiu rääkis, vaid paarsada meetrit. Ja et neiu tahtis ikka ise seal maha minna.

„Praegu kaardi pealt vaatan, et see sai olla maksimaalselt mõnikümmend meetrit. Aga igal juhul ei olnud nii, et keegi oleks öelnud, et mine siit nüüd jala,“ kinnitas Kaselo, et neiu ise ütles, et tahab maha minna.

Võib-olla oli ikka nii, et tütarlaps pandi teeservas maha ja öeldi, et siit saad jala minna? „Ei-ei, ta oli väga positiivne ja rahul,“ kinnitas Kaselo ja lisas, et kui ta nüüd kaardilt üle vaatab, siis sai see olla maksimaalselt mõnikümmend meetrit.

See, kas tüdruk oli või ei olnud Tartu elanik, ei mänginud Kaselo sõnul üldse rolli. „Ma arvan, et üks neljandik inimestest, kelle me koju viisime, ei olnud Tartu elanikud. Seal oli ka tallinlasi ja üldse väliseestlasi. Viisime inimesi Soinastesse ja Ülenurme.“

Hiljem, kui on autojuhiga juhtunut meenutanud, tuli Kaselole veel meelde, et tüdruk ei osanud öelda täpset aadressi ja polnud alguses ka veendunud, milline teeots õige on. „Lõpuks ta ütles, et elan siin lähedal, pange mind siin maha.“

Veel hiljem helistas Kaselo uuesti tagasi. „Igal juhul, kui see on see tüdruk, keda ma silmas pean, kui oli mingi arusaamatus, siis ma vabandan. Elasin ise Luunjas ja tean küll, kui raske on linnast öösel koju saada.“