Samal ajal ei näe nad midagi taunitavat selles, kui lisavad rõivaste hindadele üüratu protsendi, võrreldes sama keti poodidega mujal riikides...

Üks vahva lugu meenub veel rõivakaupluse geniaalsetest trikkidest. Nimelt armastas üks riidepood emafirmast saadetud hindasid musta markeriga üle tõmmata. Põhjuseks oli liiga madal hind sildil. Eestis sooviti ju toodet märksa kallima hinnaga tarbijale pähe määrida ja originaalhind poleks lasknud maksimaalset kasumit kätte saada. Pettusest haisu ninna saanud tarbijaid aga nimetati kaubarikkujateks, kuna nad ajasid hinnasildile küüned taha ning uudistasid sealt vanemaid numbreid.

Tunnen südamest kaasa neile peredele, kel ei ole aega ja võimalust mööda aasta alguse allahindlusi ringi kalpsata ja üliodavaid rõivaid omale terveks aastaks ette osta. Just sel moel saab meie pere endale enamiku riideid normaalsetest brändikauplustest. Kuidagi piinlik küll on osta nii kõvasti allahinnatud riideid, justkui oleksin kirikuvaene või niisama sant. Eks eestlasele olegi sisse kodeeritud läbi aegade, et riiete kallis hind tõstab tema enda väärtust ja enesehinnangut ka.

Kui vanasti sai odavaid rõivaid turult ostmas käidud, siis viimased tublid kümme aastat oleme otsustanud tavakaupluste kasuks. Ilmselt käib turul piisavalt rahvast, et ka nemad on oma hinnad põhjendamatult lakke ajanud. Naisele jalanõusid siiski oleme sealt ostnud, kuna ta nagunii tüdineb maru kiirelt neist ära ja siis pole kahju jalavarjudest loobuda. Kui on veel vähegi korralikud, siis viime taaskasutuskeskusesse, et ikka loodust hoida ja öko olla.