Esimesest šokist üle saanud, ehtisin ka enda kodu nelja erineva prügikastiga. Biolagunevad jäätmed jäid traditsioonilisse ämbrisse, juurde tuli aga eri liiki pakendite ja papi nurgakene. Erinevalt vennast ei jätnud ma prügihunnikuid siiski kööginurkadesse oma elu elama. Õnneks leidus pakendi jaoks ruumi tavalise prügiämbri kõrval köögikapis. Papp leidis oma kastile koha esiku kinnise riidekapi põrandal. Tagastatav taara sai peitu lükatud külmiku nurga taha, kus ta aeg-ajalt jätkuvalt laeni tahab kasvada.

Omaette ooper on pakendi ära viskamisega. Pärnus elades oli igapäevane, et naabrid vedasid pakendikonteinerisse oma vanu mänguasju ja tekke. Tihti oli joogipakendi konteiner pea täies ulatuses kellegi vanu venekeelseid raamatuid täis ladustatud. Olin tollal veel nii eesrindlik, et viitsisin mänguasjad ja tekid üldprügisse ümber loopida. Talgute käigus sai ka raamatud joogipakendi konteinerist papi omasse ümber lohistatud.

Kahjuks või õnneks enam küll sellist viitsimist ei jagu ning loodan siiralt, et jäätmejaamas on ka töötajad sorteerimise jaoks veel alles. Ilmselt võivad nemad veel kurioossemaid lugusid pajatada, mis erinevaid esemeid on papi ja pakendi alla suutnud liigitada üks vaevatud inimmõistus.