Võrreldes neli aastat varasemate valimistega, langesid 2003. aasta valimistel nii kandideerinud erakondade (12-lt 11-le), üksikkandidaatide (19-lt 16-le) kui valituks osutunud nimekirjade arv (seitsmelt kuuele). Suurim langus oli aga kandideerinud inimeste koguarvus – seni
valimistest valimistesse järjepidevalt üle 600 kandidaadi võrra tõusnud näitaja kukkus 2003. aastal järsult poole võrra (1885-lt 963-le). Olulisima panuse langusesse andis valimisseaduse muutmine, millega piirati valimisnimekirjade pikkus 125 kandidaadile.

Pole kahtlust, et aastail 2002-2003 oli erakonnamaastiku kirkaimaks uueks täheks Res Publica. Aastate jooksul noorte samanimelisest mõtteklubist välja kasvanud poliitiline liikumine nägi aastatuhande vahetusel lõpuks võimalust erakonna loomiseks. Madal usaldus valitsuse vastu, uue poliitika pakkumine, noored ja rikkumata taustaga portreepoisid, avalikkusele tuntud inimeste toetus ning pärmina selles pirukas jõukad toetajad oli retsept, mis lubas Res Publical võimsa pauguga poliitikalavale astuda.

Erakonna esimeheks valiti 2001. aasta detsembris Saku Suurhallis peetud asutamiskongressil Eesti politoloogia grand old man Rein Taagepera. Oma õnnistuse uuele erakonnale andis ka ekspresident Lennart Meri. 2002. aasta augusti lõpus, vaid paar kuud enne kohalike omavalitsuste valimisi valiti erakonna uueks esimeheks endine riigikontrolör Juhan Parts.

Kohalike omavalitsuste valimised oli uuele erakonnale jackpot. Nimekirjad pandi välja 117 omavalitsuses 251-st. Rohkem esindatud olid vaid Keskerakond ja Rahvaliit. Valimised võitis Res Publica neist 21 omavalitsuses ja kokku valiti erakonna kandidaadid üle Eesti täpselt sajasse volikogusse. Muuseas, mõni nädal enne kohalikke valimisi läbi viidud ES Turu-Uuringute AS   küsitluses oli uue erakonna toetus näiteks Tallinnas vaid seitse protsenti. Valimispäevaks oli number tuntavalt tõusnud ja Res Publica kandidaadi nimega sedeli laskis lõpuks kasti 21 protsenti Tallinna valijatest.

Lisaks Res Publicale nägi valimistemaratonile eelnenud 2001. aasta parteimaastikul veel teisigi muutusi. Registreeriti euroskeptiline Vabariiklik Partei, mis 2012 ühines Iseseisvusparteiga, ja Eesti Pensionäride Erakond. Rahvaliidu rüppe läks Erakond Uus Eesti, Vene Erakonnaga Eestis ühinesid Vene Balti Erakond Eestis, Vene Ühtsuspartei ja Erakond Eestimaa Ühtsus. Lõplikult vajus ajalooannaalidesse Koonderakond.

Koalitsioonierakondade nimekirjade tipp oli suures osas jäänud samaks. Keskerakonna nimekirja juhtis endiselt mõistagi Edgar Savisaar, võrreldes neli aastat varasemate valimistega oli nimekirja esikümnest pool jäänud samaks. Kõrgeima lennu oli nimekirjas teinud nimekirja kuues number Toomas Varek, kes 1999. aastal oli kaugel 239. kohal. Lisaks Savisaare abikaasale Vilja Savisaarele, tegi riigikogu valimistel seni oma ainsa etteaste Edgari tütar Maria Savisaar.
Reformierakonna nimekirja esikümnes olid koha säilitanud loomulikult peaminister Siim Kallas, aga ka Toomas Savi, Märt Rask ja Andres Lipstok. Nimekirja neljandale kohale platseerus 1999. aasta nimekirjas 97. kohal olnud Tartu linnapea Andrus Ansip. Oma esimesed ristsed riigikogu valimistel sai kätte ka nimekirja 31. number, AS IT Grupp suurklientide haldur Taavi Rõivas.
Pärast kolmesid riigikogu valimisi oli ka Mart Laaril esmakordselt aeg loovutada oma esinumber. Lisaks peaministri koha kaotusele oli ka kohalike valimiste tulemus Isamaaliidu jaoks läbikukkumine ja valimiste järel astus Laar esimehe kohalt tagasi. Isamaaliidu vankri vedamise riigikogu valimistel võttis enda hooleks uus esimees Tunne Kelam. Oma koha esikümnes olid peale nende kahe säilitanud ka Trivimi Velliste ja Toivo Jürgenson. Perekonnasidemetest mööda minna ei saa ka siin, nimekirja number kümme oli Toivo Jürgensoni väikeveli Kalle. Nimekirja lõpuosas leiab 84. kohalt oma esimestel riigikogu valimistel osalenud Margus Tsahkna.

Tänavuste valimiste eel on poleemikat tekitanud ajakirjanike kandideerimine riigikogusse. Võrdlusena, ei saa just öelda, et 2003. aasta oleks ajakirjanikest või telenägudest kandidaatide poolest väga vaene olnud, kusjuures lõviosa neist oli platseerunud Keskerakonna nimekirja.

Näiteks, Võru, Valga ja Põlva ringkonna nimekirja juhtis Kesknädala peatoimetaja ja pikaaegne teleajakirjanik Heimar Lenk. Mustamäe ja Nõmme valimisringkonnas oli teisel kohal TV3 uudisteankur Enn Eesmaa, Jõgeva ja Tartu maakonnas oli esinumber Heimar Lengi sõsar, teleajakirjanik Marika Tuus. Kui esimesed kolm olid debütandid, siis Tuusaga samas ringkonnas kandideerisid juba valimistel kogenud telepurgist tuttavad näod Kalle Mihkels ja Heldur Jõgioja. Eesmaaga samas ringkonnas oli ka eelnenud riigikogu valimistel üksiku hundina üritanud Dimitri Klenski.

Mõõdukate tuntuim ajakirjanikust kandidaat oli Pärnu maakonna nimekirja juhtinud Marianne Mikko. Res Publica nimekirja lõpuosast võis leida lastesaadete toimetaja ja saatejuhi Eve Viilupi.

Peab küll ütlema, et paljud valimisdebüüdi teinud kandidaadid olid selleks hetkeks aktiivse ajakirjanikukarjääri lõpetanud ning asunud uutele väljakutsetele. Suurima kaliibriga neist olid Postimehe endine peatoimetaja ja Res Publica kandidaat Marko Mihkelson ja Eesti Päevalehe endine peatoimetaja asetäitja ning raadiohääl Hannes Rumm Mõõdukatest. Juba 90-ndate lõpus oli ajakirjanikuametile joone alla tõmmanud Postimehe ajakirjanik Urmas Paet (Reformierakond).

Märkimist väärivad veel ka need, kes valimistel ei kandideerinud, ent kellelt seda võinuks eeldada või oodata. Kandidaatide hulgast ei olnud leida koguni 17 parlamendiliikme, näiteks Peeter Oleski, Ülo Nugise, Ignar Fjuki, Uno Mereste ja ka Reformierakonna „emaks“ ristitud Valve Kirsipuu nime. Napid kaks kuud enne valimisi loobus isiklikel põhjustel kandideerimast ka Keskerakonna Võru-, Valga- ja Põlvamaa esinumber Erika Salumäe.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid