Sealse ravimääreteks ja lambikütteks sobiva õliga kaubeldi, selle pärast sõditi ning sealseid leegitsevaid gaasijugasid müstifitseeriti samuti juba iidsetel aegadel ja nõnda on see jätkunud tänapäevani. Aserbaidžaani kergeltsüttivate maavarade kuma on valgustanud ja pimestanud nii muistseid tulekummardajaid kui ka XXI sajandi müstilistes äritehingutes osalejaid.

Kui vallutajad Vene impeeriumist XVIII sajandi lõpul Kaukasuse lõunanõlvadele jõudsid, oli Bakuu maaõliäri õitsenud juba palju sajandeid. Kogu Pärsia vallutamine ei läinud tsaaridel küll tookord korda, kuid XIX sajandi alguses sai Põhja-Aserbaidžaan kindlalt Venemaa külge liidetud.

Enamik asereid jäi küll Pärsia alamateks, aga Bakuu nafta oli igatahes tsaaririigi kasutada. See oli kindlasti tubliks toeks Venemaa majanduslikule arengule, sest alanud aurujõu ajastu vajas kütet ja odavat kivisütt polnud esialgu piisvalt. Maaõli leidis suurel Venemaal suure turu ja XIX sajandi lõpuks tootis naftamootoreid jõudsalt juba ka Tallinnas asunud Wiegandi masinatehas.

Esimene naftapuurkaev maailmas

Bakuus ammutati maaõli tasapisi vanal viisil looduslikest allikatest ning käsitsi kaevatud kaevudest, kuid XIX sajandi keskpaigas toimus tehnoloogiline hüpe – 1846. aastal puuriti Bakuus maailma esimene naftapuurauk. Sügavuseks oli küll vaid 21 meetrit, kuid tööstuslik naftaajastu oli Aserbaidžaanis alanud kümmekond aastat varem kui mujal maailmas asjaga algust tehti.

Edasi kulges kõik juba justkui industriaalajastu muinasloos – kiire, hooti vägivaldne ja vägevaid muutusi genereeriv, rikkusi loov ning rohelise meelelaadiga vaatleja närve kibedalt kriipiv hoogne areng jätkub tänapäevani.

XIX sajandi lõpupoolel kasvas Bakuu õlitööstus tohutu kiirusega. Teistest vägevama hoo said sisse vennad Nobelid, kelle asutatud firma Branobel tõusis peagi tsaaririigi võimsaimaks, võttes kasutusele nii maailma esimesed õliveoks ehitatud tsisternvagunid, ladustamiseks ehitatud terastsisternid, kui ka maailma esimese naftatankeri. Umbes kaheksandik Nobeli preemia algkapitalist pärineb muuseas Alfred Nobeli osast vendade naftaäris.

XX sajandi alguses toodeti Bakuu ümbruses juba üle 200 000 barreli naftat päevas ning seda oli üle poole kogu Vene impeeriumi toodangust.

Venemaa ja USA olid toona maailma peamised tootjariigid, kusjuures mõlemad tootsid peaaegu võrdsel tasemel.

Bakuu õlitööstuse pärast peeti enne esimest maailmasõda ka vägevaid ärilahinguid, kus osalesid nii paljud kohalikud kui ka pea kõik maailma suuremad ärituusad. Võitjateks osutusid siiski vennad Nobelid ja nende äripartnerid, kes suutsid troonil püsida kuni kommunistliku revolutsioonini. Tundub pea uskumatuna, et veel 1920. aasta mais suutis Nobeli perekond pea poole oma Branobeli aktsiatest Standard Oil of New Jerseyle maha müüa.

Bakuu naftamaardlate pärast löödi lahinguid Stalingradis

Nõukogude Liidus jätkus jõuliselt Bakuu nafta marss tulevikku. 1930. aastate lõpus tõusis päevane tootmine juba üle 400 000 barreli ja selle kütuse najal liikus Teise maailmasõja algusaastail ka Hitleri Saksamaa sõjamasin. Pärast Saksa vägede Venemaale tungimist kolmandal sõjaastal jagus seda kütust loomulikult vaid Nõukogude Liidule. Stalingradi lahing oli aga ennekõike suur sõda Bakuu naftamaardlatele juurdepääsu pärast.

Nõukogude Liidu lõpp tõi uue hingamise ka Aserbaidžaani naftatööstusele. Ehkki Pärsia lahe ja kogu muu maailma õli- ja gaasitootmine oli XX sajandi teisel poolel ülikiiresti arenenud ja Bakuu piirkonna vanad maardlad kaugele maha jätnud, oli sealsetes aluskivimites veel palju kasutamata varusid, milleni Nõukogude tehnoloogia ei küündinud.

1990. aastatel sõlmis Aserbaidžaani Vabariik mitmeid üliolulisi rahvusvahelisi lepinguid, mis tõid eriti Kaspia mere aluste maardlate kasutuselevõttu nii Euroopa, Ameerika, Jaapani kui ka Venemaa suured tootjafirmad, tehnoloogia ja raha.

Nafta tohutu majanduskasvu mootorina

Viimase paari kümnendi jooksul on otseseid välismaiseid finantsinvesteeringuid Azerbaidžaani majandusse tehtud kümneid miljardeid dollareid ning see on koos kaua kõrgel püsinud naftahindadega toonud kaasa nii nafta- ja gaasitootmise tööstusharu kui kogu Azerbaidžaani majanduse jõudsa kasvu. Maailmas pole just palju riike, kus aastane majanduskasv on olnud kohati üle 30%, mis on aga vägagi võimalik riigis kus nafta- ja gaasitööstuse osa SKT-st on pea kaks kolmandikku.

Päevas toodetakse Azerbaidžaanis praeguseks pea 900 000 barrelit naftat ning riigi välisvaluutareserv on kasvanud üle 50 miljardi dollari.

Peamiseks ekspordikanaliks on Bakuu naftale tänaseks saanud 2006. aastal avatud Bakuu-Ceyhani torujuhe, mille kaudu veetakse Gruusia ja Türgi kaudu välja nii enamik Aserbaidžaanis toodetavast kui ka osa Kesk-Aasia välisturgudele minevast naftast.

Aserbaidžaani Vabariik ja riiklik naftakompaniil SOCAR on saanud olulisteks osalisteks nii riigi nafta- kui ka gaasiekspordi suunamisel. Gaasi osakaal ekspordis võib loomulikult tulevikus kasvada, eriti arvetades Aserbaidžaani pea 2,5 triljoni kuupmeetri suurust gaasivaru.

Praegusel ebakindlal ajal on küll raske täpselt ennustada vedelkütustemajanduse tulevikku, ent kindlalt võib väita, et ilmselt seniks, kuni leidub nende kütuste tarbijaid, jätkub Aserbaidžaanil varusid, et osa selle ülisuure turu nõudlusest täita.