Lugeja pihtimus: kui ülemusel juhtus tavapärane kehvake tuju olema, saime kõik üle küüru, nii et tolmas

Naljakal kombel tohib meie riigis kriitikat jagada ainult ülevalt allapoole. Kui alluv julgeb suu lahti teha mõne arendusettepanekuga, siis leiab ta end kohe vallandatute nimekirjast. Lahkusin töökohalt keset tööpäeva, kuna ülemus ei hoidnud end enam üldse tagasi. Keset müügisaali ja võõra inimese ees asus ta mu omandatud oskusi maha tegema ning ähvardama palgalangusega!

Minu hilisemat vabandust keset tööpäeva lahkumise ja endast välja mineku peale ei peetud enam miskiks. Tööandja ego oli nii suure paugu saanud, et keegi julges tema vastu üles astuda ning selgitada, mis on normaalne pinge töökohas ja mis omakorda sulaselge alandamine ning oma halva tuju välja elamine.

Meie tööpäevad seal asutuses algasidki alati nii, et keegi küsis hirmunud silmadega: „Mis tuju juhatajal täna on?“. Kui ülemusel juhtus tavapärane kehvake tuju olema, saime kõik üle küüru nii et tolmas. Küll olime saamatud, ei naeratanud piisavalt või ei müünud kõige kallemaid tooteid kogu aeg.

Juba esimesel päeval ametisse astudes, hoiatas vana olija mind suure pinge eest, mis juhataja poolt meieni jõuab kogu aeg. Uskusin end tugeva inimese olevat ning sellega kenasti hakkama saavad. Mõne kuuga oli mu tugevus kadunud ei tea kuhu ning alles jäänud hirmunud kuju, kes pidevalt end juhataja silma alt ära hoidis. Midagi head ei olnud sealt kunagi oodata, alati mingi negatiivne lajatus, kuidas me kogu aeg liiga vähe teeme ja üleni valed oleme tema silmis.

Delfi lugeja kurtis, et eesti alluv on nagu lammas ja ei anna ülemusele ausat tagasisidet. Mina andsin ja saan nüüd ka uut töökohta otsima hakata. Ma ei ole kindel, kas seda saab tööviljakuse tõusuks nimetada.