Kutsuks kokku kõik meie olümpiavõitjad, ka need, kes juba teispoolsuses puhkavad, ja küsiks neilt, kui suur oli riigi roll selles, et nad kullani jõudsid. Ma pakun, et mitte eriti suur. Kõige alus on anne, töökus ja fanatism. Ja inimesed, kes andekad noored ära tunnevad, neid treenima ärgitavad ja sporditeele suunavad.

Fanaatikute õlul kogu see sporditeema püsibki: Endel Nelis ja vehklemine, Aivar Pohlak ja jalgpall, Andres Sõber ja korvpall, kiiruisutamine ja Väino Treiman. Paljud jäid märkimata. Neid inimesi peaks riik kindlasti toetama. Üks pool on raha, aga teine tunnustus: selge sõnum, et nende tegevus on vajalik ja tänuväärne.

Neid pole vaja õpetada, nad saavad kõigega ise hakkama, süstivad noortesse armastust spordi vastu ja läbi selle enesedistsipliini ning tervislikke harjumusi. Varem või hiljem ilmub kusagilt välja mõni, kes on andekas, töökas ja arukas ning asub selle olümpiakulla poole liikuma.

Kui laste ja noorte sportimisvõimaluste eest peaks hoolt kandma riik, siis tippspordi rahastamine peaks jääma peamiselt erasektori kanda. Neid tuleks motiveerida näiteks maksusoodustuste abil.