1. Tänapäeva koolilaste elu on väga raske.

Minu koolitee algus jäi 90ndate keskele. Esimene aste kestis neli aastat ja seda nimetati algkooliks, aga juba esimesest klassist peale sain oma töö eest hindeid viie palli süsteemis, kodutööde mahule ei kehtinud mingeid piiranguid ja neid anti ka nädalavahetuseks ning koolikoti raskusest ei rääkinud keegi.

Tõsine õppetöö algas esimeses klassis. Mingit mängimist ega nunnutamist ei olnud. Põrujaid karistati hindega kaks. Põhikooli lõpuni jäi minu ainsaks kaheks tunnistusel just algkoolis saadud kaks eesti keele eest. Põdesin düsgraafia nõrgemat vormi. Tänapäeval on lapsevanematele loodud mitmeid võimalusi selle probleemiga tegelemiseks. Tollal neid ei eksisteerinud. Ainus, mida mulle pakuti, oli paar tundi logopeediga.

2. Kodus õppimisele kulub liiga palju aega.

Kodus õppimine pole lastele kunagi meeldinud. Loomulikult oleksin minagi eelistanud teha midagi huvitavat, selle asemel et kulutada oma armsat aega kodustele ülesannetele. Mäletan, kuidas esimeses klassis anti ülesandeks kirjutada töövihikusse kirjatähtedega L-tähti. Selle lihtsa ülesande peale kulus mul kolm tundi ja kui emal poleks olnud piisavalt kannatust, et sundida mind jätkama, siis poleks ma seda lõpuni teinud, ega oskaks võib-olla tänapäevani kirjutada.

Lõpuks tabasin ma ära, et kui tunnis alati kaasa teha ja natuke ka vahetundide ajal õppida, siis ei peagi kodus palju tegema. Mu õde naerab siiani, et tema ei mõista, kuidas ma nii häid hindeid sain, sest minu õppimine käis teleka ees või klapid peas ja kestis ainult pool tundi. Vaevalt et minu õppematerjalid tema omadest lihtsamad olid. Jutustamisülesanded said enne tundi läbi loetud ja kohustusliku kirjandusega alustasin juba suvel.

3. Vanemad peavad üha suuremaid lapsi kodutöödega aitama.

Mina küll ei mäleta, et oleksin põhikoolis koos vanematega õppinud. Vahel, kui millestki tõesti aru ei saanud, siis palusin neilt abi, aga keskkoolis ma isegi enam ei elanud vanematega koos. Ilma iseseisva õppimise oskuseta poleks ma ju siis enam toime tulnud. Ja kui teie laps läheb ülikooli? Kas hakkate siis ka temaga koos uurimistöid tegema?

4. Lapse hinded peavad olema viied, äärmisel juhul neljad.

Tunnistan ausalt, et mina olen laisk inimene ja pole sellisest põhimõttest kunagi aru saanud. Kõik hinded ei pea olema viied, isegi neljad ei pea kõik hinded olema. Tulevikus ei huvita mitte kedagi, et sinu kuuenda klassi tunnistusel oli bioloogia kolm. Uuringud on tõestanud, et tihti jõuavad just "värvilise" tunnistusega noored kaugemale kui üleni viielised.

5. Noortel ei jää aega isegi huviringideks.

Sellele, et tänapäeva noortel pole asjad raskemad kui minul, saan kinnitust just oma lähedaste järglaste kooliteed jälgides. Neil jääb kõigeks aega: kooliks, õppimiseks, huviringideks, aitamaks vanemaid kodutöödes ning isegi niisama aega. Õepoeg, kes täna juba keskkoolis, ei ole küll nii lahtise peaga ja laisk on ta ka, kuid siiski saab ta oma õppetükid tehtud. Lisaks käib ta kahes erinevas huviringis ning tal jääb veel palju aega muukski meelepäraseks tegevuseks.

On ka aeglasemaid lapsi, kellega tõepoolest emad õpivad tundideviisi, kuid pool sellest ajast kulub ju vaidlemisele, meelitamisele ja lubamisele. Ei saa hakata koolis võtma õppetükke läbi kolm korda aeglasemalt lihtsalt sellepärast, et mõned õpilased on aeglasemad.

6. Välismaal on rohi rohelisem ja taevas sinisem ja elu lillepidu.

Ka välismaal antakse lastele koduseid ülesandeid ja paljudes kohtades algab nende koolitee veel varem. Suurbritannias näiteks algab koolitee juba neljaaastaselt, USA-s viieselt ja enamikus Euroopa riikides kuueselt. Meie lapsed peavad kooli minema alles seitsmeaastaselt ja neil on peaaegu kõigist teistest palju pikem suvevaheaeg.

7. Koolis käimine on raskem kui täiskasvanud tööinimese elu.

Enamik kooliõpilasi mõtleb nõnda. Ka mina mõtlesin oma kooliajal, aga täiskasvanuks saades tegin ometi kõik, et oma "lapsepõlve" pikendada ja läbisin ülikoolis kaks astet. Täna, tööinimesena, võin öelda, et tööinimese elu ei ole kooliõpilase omast kergem. Ei mingeid vaheaegu peale 28-päevase puhkuse, mida tihti ei lasta korraga välja võtta. Ei mingeid puhkepause iga 45 minuti tagant. Ei mingeid popipäevasid. Pidev stress raha pärast.