Mina läksin Soome 1990. aasta sügisel, mu abikaasa ja tütar tulid mulle järele 1991. aasta veebruaris. Elasime Soomes pea kümnendi ja tagasi Eestisse tulin 1999. aasta kevadel. Soome kolisin põhiliselt võrkpalli pärast. Endine riigikord oli ajalukku minemas ja oli selge, et kuni tulevases vabariigis spordiasjad jooksma saavad, on minu sporditegemise aeg tõenäoliselt läbi. Tahtsin veel heal tasemel sportida ja mõned pakkumised olid mulle tulnud ka Soomest. Seadsime perega eesmärgiks elada Soomes nii kaua, et oleks võimalik soetada oma kodu. Täpselt nii ka läks.

Nende aastate jooksul tiirles mu elu loomulikult võrkpalli ümber, kuid mingi aja päras tekkis tahtmine ja ka võimalused muud tööd teha. Töötasin ehitusel abitöölisena, politseis soome-eesti-vene tõlgina ja puidutööstuses. Ühes autode varuosi ja rehve müüvas kauplusteketis vastutasin piiriülese müügi ja selle organiseerimise eest. Tagantjärele vaadates sai ameteid peetud mitmeid ja väga erinevatel aladel.

Miks on mujal parem?

Kui küsida, miks Soome minnakse ja miks on Soomes hea elada, siis üks oluline tegur on kindlasti palk ja võimalus oma eluga paremini toime tulla. Ma ei usu, et Eestist minnakse teistesse riikidesse tööle mõttega rikastuda, pigem selleks, et oma eluga elementaarselt hakkama saada ja olla aktsepteeritud ühiskonna liige. Eestis võid käia tööl, kuid see veel ei tähenda, et sa sellest ära elaks. Ma ei räägi seejuures inimestest, kes on võtnud endale liigseid rahalisi kohustusi, vaid nendest, kes püüavad palgapäevaks ots-otsaga kokku tulla. Tihti on räägitud neist ka kui palgavaestest, keda ma näiteks Soomes elades ei kohanud.

Teine oluline vahe Eesti ja Soome vahel joonistub selgelt välja inimeste suhtumises üksteisesse ja ühiskonda. Soomes näiteks pole vahet, millist ametit pead, sest kõikidest ametitest peetakse lugu. Oled sa abitööline, raamatupidaja või insener - kõiki ameteid peetakse ühiskonnale vajalikuks. Eestis kohtab negatiivset suhtumist kindlasti rohkem. Kiputakse vaatama, kes sa oled ja kellena töötad. Kõik ei ole aga oma loomult edasipüüdlikud ja hakkajad. Ma arvan, et selles osas on meil Soomelt veel palju õppida.

Võtame kas või Tõnis Lukase poolt mõtlematult lendu lastud sõnad „mugavus- ja lodevuspagulane". Millist suhtumist väljendab taoline sildistamine meie oma eesti inimestesse? Lukase poolt öeldu näitab vaid ülbust ja tavaliste inimeste eluolu mittetundmist. Kui ta hiljem pomiseski midagi vääritimõistmisest, siis ausalt öeldes võiks poliitik omale kohe tõlgi kõrvale võtta, et viimane seletaks, mida auväärt härra tegelikult öelda tahtis. Ja ega Lukas ei ole ainus, kes tõlki vajaks.

Soome hoolitseb töötute eest

Soome ühiskonna turvalisuse tagavad sotsiaalsed garantiid ja riigi inimkeskne mõtlemine. Riiki ei juhita vaimus, et igaüks vaadaku ise, kuidas ta hakkama saab. Kui inimene jääb tööta, siis riik korraldab vajaliku toe ja ümberõppe. Töötus ei ole seal kui haigus ja keegi ei suhtu töötutesse kui saamatutesse, kes enda süül tööd ei leia. Eesti töötukassa puhul tekib samas vägisi arusaam, et see amet on loodud vaid linnukese kirjasaamise pärast - kui teistes riikides on, siis teeme endale ka.

Ma tahan väga loota, et Eestis jagub üha enam tolerantsust ja lugupidamist üksteise vastu. Väikegi nihe suhtumises võib säästa Eestile vajalikke töökäsi, kes peavad paremaks endale kodumaal põhjalikumalt tööd otsida. Suurt eeskuju saavad näidata riigijuhid, kellelt rahvas ootab inimkesksemat mõtlemist. Pean siinkohal vajalikuks märkida, et pelgalt mõtlemisest jääb kindlasti väheks, sest hädasti vaja on ka vastavaid tegusid.