Andres Anvelt: Eesti sisekaitse vajab ise kaitset
21. sajandi teine kümnend on eelmisest märgatavalt erinev. Vahepeal tagaplaanile vajunud julgeolekumõõde on tõusnud taas meie igapäeva lahutamatuks kaaslaseks, seda täiesti uues vormis. Paarikümne aasta eest olime Euroopa kõige kuritegelikum maa, üks hullemaid maailmas, kus tapmiste arv ulatus 365-ni aastas. Ehkki see koletu number on nüüdseks küll poolesaja peal, on sisejulgeolek taas jutuaineks - tõsi, küll teises formaadis.
Me muretseme häälekalt, kas riik ikka peab, kas väline surve ei kasva liigselt, kas riigikaitse on tagatud ja kas sisekaitse on teovõimeline. Nüüd on olukord muutunud ja saame aru, et meie riik ei püsi ainult ühel teguril - sellel, kas riigikaitse peab -, vaid sellelgi, kui on lojaalne iga siinne elanik, kas politsei ja piirivalve on motiveeritud, kas päästjaid jätkub. Teeme riigina taas läbi küpsuskatseid.
Kui näiteks kulud riigikaitsele on ületanud maagilise 2 protsendi piiri SKTst, ja sotsiaalkaitses oleme lõpuks pööranud näo inimvara toetava poliitika suunas, hoolides aina rohkem meie ühiskonna nõrgimatest, siis sisekaitse on jäänud teenimatult süsteemse tähelepanuta. Selline hoolimatus peab lõppema, meil tuleb hoolt kanda ka nende eest, kes peavad tegutsema siis, kui olukord muutub tänavatel, koolides, kodudes; siis, kui inimesed hakkavad kahtlema enda turvalisuses, muretsema oma lähedaste pärast.
Meie politseinikud ja piirivalvurid peaksid juba aastaid olema kui sõrmed ühes tugevas rusikas, kuid ikka kuuleme heitlikke arutelusid, et nad ei sobi kokku, koos on nad nõrgad, nad tuleks taas lahutada. See on vastutustundetu jutt, ning kuulub neile, kes ei mõista koostööd ja sünergiat. Kuidas saab tugevam olla kaks paarituhandelist organisatsiooni ühest ligi viietuhandelisest löögijõust?
Tänapäeva julgeolekukeskkond meie ühe naabri näitel pole enam see, mis aastaid tagasi. Meil ei ole mitut kaitsejoont nagu piir või sisemaal asuv kodumaja. Me oleme haavatavad just seal, kus meie sisekaitse käsuahelad katkevad ning kus tekivad vaidlused, kelle pädevuses on ühe või teise ülesande täitmine. Seetõttu peame üha vähem tegelema uue tõe otsinguga ja tugevdama seda, mis juba loodud - ühist politsei- ja piirivalve organisatsiooni.
Me peame looma seal töötavatele inimestele samasuguse turvatunde nagu loodame ise saada neilt. Organisatsiooni sisenevat noort meest ja naist tuleb hinnata kui julget ja teotahtelist patriooti, kes on kutsutud üles meid kaitsma. Me ei tohi nende arvelt koonerdada, sest muidu võib juhtuda hullem, ükskõiksus meie üle. Palk sellesse organisatsiooni sisenejal ei tohi olla väiksem kui riigi keskmine. Palk ei tohi vaidluste teemaks olla ka päästeametnikel, vabaduse valvuritest vangivalvuritel, tolli- ja maksuametnikel. Me ju ei taha, et nemad vaidleksid meie abistamise üle, vaid teeksid seda vaieldamatult. Käitugem siis nii ka nendega. Kui tõuseb meie inimeste heaolu, siis tõusku ka nende oma. See on kõigi meie huvides.
Me näeme, et riigipiir ei ole pelk joon metsade ja rabade vahel või järvede-jõgede, mere pinnal. See on keeruline tuiksoon riigile kui organismile ning selle hooletu läbilõikamine võib saada saatuslikuks. Kaitskem seda nende inimeste koostöös, kes kaitsevad meie riiki ka kõikjal mujal. Piiriäärsed alad võivad tunduda kellelegi ääremaana, kuid tuleb arvestada, et meid kiibitsevatele kurikaeltele on see piirijoon atraktiivsemgi kui mõni pangahoone varakamber.
Esiteks on see mõtteline joon oluliseks piiriks erinevatele salakaubavedajatele, kes proovivad hinnavahet kasutades ühiskonna, meie kõigi arvelt rikastuda. Teiseks pakub see joon üha enam huvi neile, kes proovivad Euroopasse smuugeldada põgenikke, tehes seda üha ebainimlikumal viisil, kohati neid markeerimata piiril lausa jääkülmadesse jõgedesse uputades. Kolmandaks on see joon poliitilise revanši allikaks, mille nõrkus annab võimaluse provokatsioonideks ja alandavateks jõudemonstratsioonideks. Seda kõike saab ära hoida, kui anname endale aru, et sisekaitse igakülgne kohalolek ei tõsta mitte üksnes meie piiri turvalisust, vaid muudab julgemaks nende inimeste igapäevaelu, kes end praegu tunnevad päev-päevalt üha enam ääremaalastena. Politsei- ja piirivalve konstaablite arv, kes nendes piirkondades oma kohalolekuga meie riigi tugevust esindavad, peab tõusma riigi äärealadel vähemalt kaks korda. Nemad on tõelised ranger'id, kes oma kohaloluga igapäevaselt meie turvalisust parandavad.
Lisaks eeltoodule ei tohi kahe silma vahele jätta seda, mis toimub meie kodudes, koolides, tänavatel. Kuigi tapmiste arv on langenud, pole meil veel millegi üle uhkust tunda. Nendest ligi poolesajast mõrvast enam kui kolmandiku moodustavad meie peredes sooritatud roimad. Ligi neljandikes peredes on vägivald vaat et igapäevane. Ei maksa unustada, et mõttekäik, et kui lööb, siis armastab, tuleneb eelajaloolisest ja bütsantslikust vanasõnavaramust, ning sel pole meie tänapäevaga mingit pistmist. Need, kes seda ütlevad ja selle järgi elavad, otsivad vägivallale lihtlabaseid õigustusi, mis on sarnased ohvri süüdistamisega peksasaamises. Me tahame saada euroopalikuks heaoluriigiks, aga osad meist samas jääda bütsantsliku rõhumiskultuuri esindajaks. See ei ole lahendus ega võimalus. Selleks, et vähendada igaühe riski sattuda vägivallaohvriks tänaval, kodus, koolis, on esmatähtis tegeleda vägivallatsejaga vägivalla sünnikohas - tema enda kodus. Vägivald on väärastunud kommunikatsiooni vorm, pööratud usk sellesse, et nii on võimalik kiiresti tulemuseni jõuda ja oma tahtmine saavutada. Inimene õpib aga suhtlema just oma kodus ning seal õpib ta vägivalda. Mõelgem selle peale ja hooligem neist inimestest, kes on langenud koduvägivalla ohvriteks. Nad on üksi nii kaua, kui me neile igapäevaselt selja pöörame.
Koduvägivalla kõrval on oluline kaitsta ka kupeldajate ohvreid. Me võimegi jääda karistama sutenööre, kuid seni, kuni müüdavat inimkeha mustal turul nooliv ostja tunnetab karistamatust, ei muutu ka olukord. Me peame looma olukorra, kus inimkeha kupeldajalt ostmine on samuti karistatav. Võib ju küsida, kas siis ei olegi seda Eestis? Siin peab häbiga vastama, et isegi lastelt seksi ostmise keelasime ja kriminaliseerisime alles mõni aasta tagasi - alles siis, kui vastava eelnõu Riigikogu saali tõin.
Politsei, prokuratuur ja kohus peavad endas leidma jõu, et tegeleda nende kõigiga; sotsiaaltöötaja saab anda inimesele lootust, et väljapääs on võimalik. Viimaste aastate statistika näitab veenvalt, et end ohvriks ja kannatanuks tunnistavate inimeste arv on igal aastal kordades kasvanud, kuid ometi on see alles algus - hinnanguliselt julgeb vägivalda tunnistada pelgalt 10 protsenti ohvritest. Kui me tahame, et meie riik oleks seesmiselt tugev, siis tuleb meil tegeleda oma kõige nõrgemate liikmetega. Ohvrid saavad tugevaks, kui nad julgevad vägivallale vastu hakata. See kehtib nii peres kui koolis, aga ka riigil oma naabritega.
Kui tahame riiki aastasadadeks kaitsta, oma lastele säilitada, ei saa me loota tema ühele või teisele tugisambale. Meie riigikaitset saab ühe väikse riigi ja meie liitlaste pingutuste tulemusel küll jõuliseks üles ehitada, kuid kui puudub tugev tagala, koostöö riigi- ja sisekaitse vahel, mida toetab inimväärne sotsiaalkaitse, jääme nõrgaks. Meie riigikaitsja peab teadma, kuidas toimib sisekaitse - ja vastupidi. Meie kaitseväe eriüksuslane, logistik või meditsiinitöötaja peab teadma, kuidas töötavad tema partnerid tsiviilstruktuurides, meie sisekaitses. Vaid sellises koostöös ja sünergias seisneb meie riigi kaitsevõime ja tugevus. See tugineb aastatepikkusele kogemusele ning vendlusele.
See peab olema poliitiline kokkulepe, kus poliitikud vaidlevad ehk üksikasjade erisustes, kuid suund on rangelt üks: tugev riik, tugev ühiskond ning vägivallatu Eesti - igas mõttes!
