Päeva komm: lugeja annab hea nipi, kuidas kiusliku ja tüütu vanainimese õiendamisele piir panna
Naisteka foorumisse kirjutas oma murest lugeja, kelle ema terroriseerib nende pereelu ja on rikkunud suhted ka suguvõsaga: Naine kurdab: ema kolis sisse ja see on rikkunud mu suhted mehe ja kogu suguvõsaga Teine lugeja teab omast kogemusest soovitada nippi, kuidas kiusliku vanainimese jauramisele kiiresti piir panna, soovitame lugeda!
Inimene on ka vanana seesama, kes noorena. On hea, kui ruumi jätkub ja vanainimene saab pere hulgas olla, aga ennast ei saa ka ära tappa. Minu elu koos domineerivaloomulise ämmaga muutus sestpeale küll palju kergemaks, kui otsustasin, et kui olen enda meelest kõik vajaliku tema heaoluks teinud, siis tema kaeblemise ja virisemise peale vaatan läbi sõrmede.
See ongi üks raskemaid asju — et kui “kõik on siin õudne, sa püüa rohkem” üle viskab, siis leppida sellega, et ta ei ole sinuga rahul kuigi kõik — ja rohkem veel — on olemas, Kui ämm 7 aastat tagasi 90-aastasena meile tuli elama, oli tema kius ja lõputu rahulolelematus mul väga raske kanda. Tasapsi tema harjus ja meie harjusime. Alailma rääkis, et hooldekodus oleks palju parem… no siis nädalaks ära sõites panime ta hooldekodusse. See jutt lõppes alatiseks peale mürgist nentimist: “No nüüd olen siis vaestemaja ka ära näinud”.
Ühest äripsühholoogia raamatust õppisin hea nõksu tema kiusujuttudega toime tulemiseks. Meile tulles oli põhiteema — tahaks päevast päeva minuga minu iseloomu halbust arutada. Äriraamat õpetas: ütle iga kiusujutu peale sügavmõtteliselt “ahhhaaaaa” ja nii palju, kui tal kiusumõtteid on, sa neid kuuled, aga kuna sa ise häid ideid juurde ei anna, siis kaks-kolm on — ja need lõpevad varsti. Pealegi tähendab “ahhhaaa”, et ma kuulsin sind (kas nõus olin, on iseasi — aga sellest ma ei räägi).
On hästi mõjunud ja nüüd talun teda juba päris kenasti ja kannatan ära selle, “kui õudne meil kõik on”, sest ise tean, et minu poolest on temaga kõik hästi. Kius ja kiun ei sega mind enam — ja kui minupoolset reaktsiooni ja vasturääkimist ei ole (kust saaks uusi kiusuideid) — on vaid umbsopp -ahhhaaa?- siis on seda ka palju vähemaks jäänud. Kuhu ta siis vastu 100. eluaastat ikka minema peaks oma ainsa poja juurest.
Meie elu ma tal ära rikkuda ei lase, selle vastutuse ma võtan, kuigi see paneb teda mind “õudseks” pidama, ja mis siis, saan hakkama. Ennem olen “õudne” ja vaatan sellel läbi sõrmede kui lasen temal meie elu dikteerida. Soovi oleks ka nüüd veel raugaeas.
