Perearste napib: arstid vananevad, lähevad pensionile, välismaale tööle või surevad
Mullu läks pensionile 16 perearsti, nende keskmine vanus oli 67 aastat. Kaks perearsti loobus praksisest tervislikel põhjustel, viis vahetas nimistut, kolm läks välismaale tööle ning kaheksa perearsti suri.
Perearst Eero Merilind tõdes, et paljud ei pea selles ametis vastu. "Tervis ütleb ülesse," sõnas Merilind ja lisas, et eelmisel aastal suri mitu tema kolleegi.
Perearstide puudusel on erinevad põhjused
Terviseameti peremeditsiini osakonna juhataja Pille Saare sõnul on üheks perearstide puuduse põhjuseks peremeditsiini alles lõpetanud noorarstide soov nimistu juures abiarstina töötada. "Paljud äsja lõpetanud perearstid ei soovi endale patsientide nimistut ega oma ettevõtet asutada," rääkis Saar.
Teiseks põhjuseks on tema sõnul noorarstide soov töötada suurtes linnades nagu Tallinn ja Tartu. Ning kolmandaks põhjuseks nimetas Saar välismaale tööle minekut. Statistika põhjal märkis Saar, et peremeditsiini eriala omavate arstide rände osakaal on ligi kolm protsenti.
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi mullu läbiviidud arstiüliõpilaste küsitlusele plaanib umbes üks viiendik VI kursuse arstiüliõpilastest minna tööle või residentuuri välisriikidesse. Samast uuringust selgus, et välismaale minemise peamisteks põhjusteks on kõrgem töötasu, kogemuste omandamine ja paremad töötingimused.
Merilinnu sõnul läksid näiteks Lääne-Virumaalt mitu arsti korraga Soome, kus tervisekeskuses on arsti palgad 5000 - 8000 eurot. "Kui peret ei ole, on kergem minna, saab tegeleda ainult arsti tööga ja ei pea vaevama pead, kas saad oma õdedele palka maksta ja kuidas oma praksis ära majandada," kõneles Merilind perearsti majandusmurest.
Merilind tõdes, et osadele perearstidele see isemajandamine sobib ja osadele ei sobi. "Paljud noored, kes tahavad ainult arsti tööd teha, ei viitsi pead sellega vaevata. Nad tahavad, et tuba oleks soe, arvutid töötaksid, inimesed käivad ja on rahul. Eestis peab perearst ise kõik selle korraldama, et töö sujuks." Laheduseks oleks praksise mänedžer, kes korraldaks mittearstlikku tööd.
Noored eelistavad abiarstina töötada
Saar märkis, et peremeditsiini eriala omandab aastas umbes 20 arsti. Viimasel kahel aastal asus nimistuga tööle 31 uut arsti.
Saare sõnul on palju neid töötavaid perearsti kvalifikatsiooniga abiarste, kes kandideerivad nimistule hiljem, mitte vahetult lõpetades. "Mitte kõik lõpetajad ei on nõus tööle minema sinna, kus nimistu vabaneb," tunnistas Saar. Ta tõi näiteks kui inimene soovib kindlasti leida tööd Tartus, siis Pärnus vabanenud nimistut ta ei soovi.
"Pigem jätkatakse tööd Tartus abiarstina või mõnel muul erialal (EMO),“ rääkis Saar. „ Mõnel juhul on olnud abiks riiklik lähtetoetus, mis on olnud motivaatoriks kaugemasse piirkonda arsti leidmiseks."
Üksik perearst maapiirkonnas, kus inimesi jääb järjest vähemaks ja valitseb ka tööpuudus, ei majanda Merilinnu sõnul ennast ära, sest raha saab perearst ju ainult kindlustatute pealt. Linnades on nimistus ühel perearstil keskmiselt 1500 kuni 2000 inimest. Maa piirkondades on aga nimistud väiksemad.
Ajutised asendajad töötavad 21 nimistuga
Saare sõnul sõltub perearstide vajadus nii nimisute arvust, nimistute suurusest kui ka sellest, millal perearst otsustab loobuda nimistuga töötamisest ja mis on selle põhjus.
Terviseamet andmetel oli aasta alguses Eestis 804 perearsti nimistut, neist 21 nimistut on sellised, kus töötavad ajutised asendajad, kes täidavad perearsti ülesandeid nimistusse kantud isikute teenindamisel.
Saare sõnul on praktikas levinud sellised olukorrad, kus ühe nimistuga perearst on ajutiseks asendajaks teisele nimistule, kus perearst puudub. Seega patsiendid ei ole jäetud ilma arsti abita, kinnitas ta.
"Inimene ei jää abita," kinnitas Saar. "Juhul, kui töölt ajutise eemalviibimise tõttu ei saa perearst isiklikult osutada arstiabi, asendab perearsti asendusarst." Saar selgitas, et terviseamet korraldab vajadusel perearsti ajutist asendamist ja tagab vältimatu vajaduse ilmnemisel näiteks perearsti surma korral ajutise asendaja leidmise. Ajutisel asendajal peab olema kas üld- või perearsti kvalifikatsioon või ta peab õppima peremeditsiini residentuuris.
Saare sõnul on tulevikus ette näha, et nimistute arv väheneb, kuna väheneb ka rahvastik. Küll aga suureneb igal aastal uute arstide vajadus nende vanusest tingituna. Täna on nimistuga perearstide keskmine vanus 54,5 aastat. Perearstidest 45 protsenti on vanuses 51–61 aastat, viiendik on vanuses 62-69 aastat.
Lahendusi alles otsitakse
2015. aasta alguses viib peremeditsiini osakond küsitluse perearstide ja peremeditsiini arst-residentide hulgas, et välja selgitada, mis on nende soovid ja ootused eksisteeriva ja tulevase töökoha suhtes. Saar avaldas lootust, et küsitlus aitab perearstide motivatsioonimehhanismi üles leidmisel ja loomisel. Küsitlus tehakse esmatasandi jätkusuutlikkuse töögrupi raames.
Merilind näeb lahendust selles, et tervishoiusüsteemi peab vaatama tervikuna. "Piirkonnas töötavad terviseasutused (haiglad, perearstid, kiirabi) peaksid koos mõtlema, kuidas tööd korraldada nii, et see oleks inimestele kõige parem," sõnas Merilind. "Tema sõnul on Soomes töötavad eestlastest kolleegid ka öelnud, et kui Eestis oleks tervishoiusüsteem patsiendisõbralikum, siis nad hea meelega töötaksid Eestis."
Lisaks peaks uute tervisekeskuste ehitamine võimaldama pakkuda noortele moodsat töökeskkonda, et nad jääksid tööle Eestisse. Ka peab Merilind vajalikuks esmatasandi arstiabi rahastamise ülevaatamist ja motivatsiooni süsteemi loomist. "Praegune perearstide rahastamine on 95 protsenti haigusepõhine, kuid ka ennetustöö peaks olema lahti kirjutatud," rääkis Merilind ja lisas, et täiendav rahastamine peaks olema juhul, kui perearsti jälgimise all on erineva kroonilise haigusega patsiendid.
