Eesti majanduse tänase vaesuse juures on sellise hüppe võimalikkust esmapilgul raske uskuda, kuid ei ole seal võimatut ega uskumatut midagi. 1000eurose alampalga pudelikaelaks ja kaalukeeleks muutub majanduspiirangute asemel hoopis see, kas peaminister on inimene, kes tugeva liidrina suudab asja ellu viia.

Võtmeks on koht rahvusvahelises tööjaotuses

Nii, nagu inimene peab leidma koha tööjõuturul, peab ka riik leidma koha rahvusvahelises tööjaotuses. Kui riigil on hea positsioon rahvusvahelises tööjaotuses ja riigis toodetud kaupu soovitakse osta, siis voolab sinna ka piisavalt palju raha, et kasvatada kogu rahva jõukust.

Seetõttu tuleb keskenduda tänase vaesuse ja 1000eurose alampalga võrdlemise asemel sellele, kuidas saada hea tasuvusega koht rahvusvahelises tööjaotuses. On majanduslik baastõde, et riigid, mis suudavad eksportida rohkem kaupa kui importida, muutuvad rikkamaks ning suudavad seeläbi pakkuda oma elanikele paremaid elutingimusi.

Paraku eksportis Eesti 2013. aastal kaupu 12,3 miljardi euro eest. Import oli seevastu 13,8 miljardit eurot ehk raha läks välja 1,5 miljardi jagu rohkem, kui riiki sisse tuli. 1000eurose alampalga saavutamise eelduseks on seega ekspordimahu kasvatamine.

Kuigi ekspordi kasvatamisest on kaua räägitud, pole midagi muutunud. Milles on viga? Ilmselt selles, et meie inimesi ja riigi majanduspotentsiaali ei ole suudetud tööle panna selliselt, et me rahvusvahelises tööjaotuses oma majandusruumile piisavat raha teeniksime.

Olles nüüd probleemi olemusest aru saanud, on lahendus väga lihtne. Vajame peaministriks inimest, kes julgeb 1000eurose alampalga kohese rakendamise välja öelda ning ühtlasi on suuteline riiki juhtides seisma selle eest, et see ka ellu viia.