Muidugi unustan ma ennast tihti ära, ja kui alustan sirge seljaga ja optimistliku näoga, siis varsti olen kössis ja mossis. Näen seda peeglist, mis asub külje peal ja millest on hea rühti jälgida. Paraku on see nagu needus, et avastan end ikka ja jälle täielikult äravajununa. Hea, et nina vastu klaviatuuri ei ole. Ja siis ma võimlen, hirm nahas, et jäängi selliseks kööbakaks. Ma ei ole ju veel nii vana – veel üle veerandsajandi vaja leiba teenida, alles siis saab pensile. Kui üldse. Võib juhtuda, et siis pole riigil sentigi ja tuleb surmani töövormis olla. Aga miks mitte?

Kuidas end siis distsiplineerida? Mul kujunes katse-eksituse meetodil selline asi välja, et nii kui Vikerraadiost virgutusvõimlemine hakkab, siis minul pastakas kukub ja asun võimlema. Ma ei tee seda, mis Martin Kõiv ette ütleb, teen seda, mis ise tahan, improviseerides, milleks on n-ö suvalised harjutused hästi kerge hantliga. Viive Ernesaksa klaverimäng on nii inspireeriv ja teeb alati tuju heaks. Ja mõnikord kuulen lihtsalt mingit vapustavat muusikapala, kargan püsti, viskan särgi ka seljast ära ja hakkan sealsamas töölaua ja arvuti kõrval taidlema.

Saite juba aru, et kogu selle asja juures on üks aga: ma töötan kodukontoris! Ehkki siin on oma miinused, näiteks on raskem end distsiplineerida, kodu ja töö vahel pole piiri jne, siis see vaba voli ringutada, võimelda, kasvõi pisike trenn teha suvalisel ajal, on selge pluss. Ma ei kujutagi hästi ette enam, et istun kontoris ja olen ahistatud sellega, et ei saa end liigutada nagu tahan.

Mis juhtuks, kui kliente täis kontoris sedasi vaba graafikuga võimlema kukuks? Klient läheks sellest hullumajast minema? Paha. Aga tagatipuks võib ta mulle tõsimeeli valges kitlis onud ja tädid järele saata.

Mis teha? Pange kontorisse ülesse plakat: 11.00 – 11.10 virgutusvõimlemine! Kõik võimlema! Kas siis raadio järgi või igaüks oma kavaga, see on juba djeela tehniki. Nii saaksid ka mittesuitsetajad legaalse pausi võimaluse ja lõhe nende ning tossajate vahel väheneks.