Eesti fotograaf sattus Austraalia pantvangidraama tulipunkti
Ta sattus enne kolm elu nõudnud pantvangivõtmise lõppu õigele tänavale ning tal oli kasutada redel, nii et ta oli ülejäänud ajakirjanikest kõrgemal ja seega oli tal parem vaade. Tulistamise hetkel oli ta umbes saja meetri kaugusel politseilindi taga.
Ta päev algas sellega, et talle helistati pool tundi pärast uudist pantvangivõtmisest, misjärel süstis ta linna poole. Esialgu käis ta ooperimaja juures evakueerimist pildistamast, siis New South Walesi politsei pressikonverentsil ja seejärel läks kohviku juurde nii lähedale, kui lasti, ning jäi ootama.
Vahepeal käis ta kesköö paiku kodus, kus sai pool tundi magada ja poole ühe ajal läks tagasi. "Meil oli mitu fotograafi, kellega vahetasime. Kui viimane kord sinna läksin, siis kaks tundi ei olnud mingit liikumist," lausus Martinson.
Näpp oli tal kogu aeg päästikul, sest sündmused võisid areneda väga kiirelt, nagu näitas ka pantvangivõtmise lõpule eelnenud varasem pantvangide põgenemine. Vääratamiseks ruumi polnud, sest vea korral oli kõik kiirelt läbi.
Kõik oli vaikne, kuni Austraalia aja järgi kell kaks öösel tormas seitse pantvangi täie jooksuga välja. "Siis hakkas süda kiiremini lööma, et läheb actioniks," ütles Martinson.
Kohe tekkis politseinikke juurde ja algas tulistamine. "Viis minutit oli kõva tulistamist, tossu oli pärast kogu tänav täis. Peale seda viidi kanderaamidega inimesi välja. Mõned tulid püstijalu välja, 2-3 tulid kanderaamil, ühel mehel oli valge lina üle keha ja oli näha palju verd. Nägin, kuidas ühele mehele tehti südamemassaaži, kõik haavatud toodi ülikiirelt välja," kirjeldas Martinson.
