Janukovõtši režiimi langemine on märkimisväärsel määral lääneukrainlaste teene. Tänaseks ei ole nende patriootlik meeleolu muutunud. Kes on läinud vabatahtlikuna sõdima, kes astunud vabatahtlike liikumisse, paljud aga lihtsalt aitavad oma armeed, mis võitleb riigi idaosas Venemaa agressiooni vastu. Ukrainlased ise on siiamaani veidi imestunud selle üle, millise entusiasmiga inimesed ennast armee vajadustele ohverdavad.
Kes viib panka 500, kes 100 grivnat (1 euro on 20 grivnat), kes saadab soojad kindad või sokid, kuid on ka selliseid, kes on piisavalt jõukad, et kinkida armeele lennukeid või helikoptereid. Lvivi Rotary klubi liige, politoloog Tarass Voznjak rääkis Delfile, et 40 inimest ühendav klubi soetas pataljonile Aidar kolm maasturit Cherokee ja neli luuremasinat BRDM. Lisaks sellele on soetatud 40 raadiosaatjat ja kavatsetakse osta öövaatlusseadmeid.
Linn elab normaalset elu, töötab ja valmistub jõuludeks, rääkis Delfile Lvivi linnapea Andri Sadovõi. Et partei, mida ta juhib (Samopomitš), saavutas hiljuti toimunud parlamendivalimistel kolmanda koha ja ühines valitsuskoalitsiooniga, võib tema käest küsida valitsuse plaanide kohta sõja peatamiseks. „Sõda ei saa peatada. See kas võidetakse või kaotatakse,“ ütleb Sadovõi. Linnapea täpsustab, et Ukraina peab olema tugev, ainult siis räägitakse temaga. Vaja on tugevat armeed.
Voznjak leiab, et olukord riigi idaosas on juba harjumuspäraseks muutunud. „Nagu Iisraelis, kus Gaza sektor tähendab pidevat pingeallikat,“ võrdleb politoloog. Ühelt poolt oleks sõda nagu igal pool – vestlustes, televisioonis, aga ilma liialdusteta. Mitte kõik ei ole sõjaväevormi riietatud. Sõda on Voznjaki hinnangul Ukraina ühiskonna konsolideerinud. Ilma selleta ei oleks nii veendunud orientatsiooni läände.
Venemaa agressioon on osutunud karuteeneks – veel paar aastat tagasi oleks olnud võimatu ette kujutada, et NATO-ga liitumist toetaks üle 50 protsendi Ukraina elanikest. Iroonia on selles, et palju head on Ukraina jaoks teinud just Venemaa president Vladimir Putin. „Täna pole kellelegi vaja seletada, et Ukraina ei ole Venemaa. Tõenäoliselt ei tea paljud maailmas, kus Ukraina asub, aga nad on hästi omaks võtnud, et Ukraina ei ole Venemaa,“ märgib Voznjak.
Venemaa agressioon tegi veel ühe hea asja – hävitas Donbassi kahjumis tööstuse. Mitte ühelgi Ukraina oligarhil ei olnud julgust sulgeda majanduslikult põhjendamatut söetootmist selles regioonis. Voznjaki sõnul maksis valitsus iga kaevandatud tonni söe kohta juurde sada dollarit ning see raha läks miljardäride, mitte kaevurite taskutesse.
Läti aukonsul Lvivis, ettevõtja Volodõmõr Gartsula leiab, et Ukrainal ei ole piisavalt vahendeid Vene propagandale edukalt vastamiseks. Tuleb parandada võimalusi tõese informatsiooni andmiseks Euroopale. Voznjak tunnistab, et just informatsioonisõjal on otsustav tähendus. See ei tähenda muidugi, et Ukraina sõjaväelaste edusammudel oleks vähem tähtsust.
„Ukraina ajakirjanikud ei saa omale lubada valetamist. Kui nad seda teevad ja see avastatakse, on see surmaotsus nende professionaalsele karjäärile,“ ütleb Voznjak.
Gartsula tuletab meelde, et Ukraina valitsuses loodi uus ametikoht – informatsiooniministri oma. Varsti asutatakse ministeerium. Selle loomist tuleb hinnata pigem positiivseks – kui töötada kavatsetakse ainult sõja tingimustes.
„Meie sõduritel on piisavalt vaprust, aga jõud ei ole võrdsed. Sõda tähendab ka ressursse. Veel tuleb aru saada, et kõik kardavad Putini ebaadekvaatset tegevust. Täpsemalt – tuumasõda,“ räägib Gortsula.
Sõjaväevelsker Juri veetis mõne kuu sõjategevuse tsoonis ja töötab nüüd juba kolm päeva tagalas, Lvivi sõjaväehaiglas. Tööd on palju, mõni päev tagasi toodi üle kümne haavatu. Eelmisel nädalal oli ta Harkivis, seal toodi ühe päeva jooksul haiglasse 70 haavatut.
„Kohalikke elanikke on seal aastaid töödelnud Vene propaganda. Izjumis pakkusid kohalikud lapsed sõduritele piima, kaks jõid. Hea, et me juures olime. Poistel hakkas halb, suust tuli vahtu, tegime maoloputuse, päästsime nad,“ räägib Juri.
Juri tõi lahingust välja haavatuid. Punase risti märke ta ei kandnud, sest vastase snaipritele on arstid peamine sihtmärk. Juri räägib ka usaldamatusest kõrgete ülemuste vastu: mingi kindral käskis ükskord tema allüksusel rajada ühte konkreetsesse kohta baasi. Vahetu ülem, major, otsustas sõita kolm kilomeetrit edasi. Möödus 10-15 minutit ja kindrali määratud kohta tabas raketiheitjate Grad turmtuli.
