Minu jõulumälestus: see pole ju jõuluvana, see on hoopis puljus naablionu!
Meie pere kolm tüdrukut (3, 4 ja 5.aastased.) valmistusid hoolega jõuludeks nagu väikesed lapsed ikka. Suure hoolega sai salme ja laulukesi õpitud. Pesamunal oli sellega muidugi kõige rohkem pusimist. Aga selgeks kõik sai!
Jõuluõhtul oli palju põnevat tegemist. Lapsed olid ametis oma salmide ja laulude kordamisega. Emme ja vanaema tegid jõulutoite. Issi ja vanaisa tõid metsast jõulukuuse. Loomulikult jäi kuuse ehtimine pere väiksemate kanda. Siis sai selga pandud kõige uhkemad riided. Tüdrukud said pähe uhked soengud. No küll see oli ikka põnev päev!
Kätte jõudis õhtu kõrghetk, kus istuti lauda, söödi ja joodi ning oodati uksele koputust. Ootusärevus oli suur ja suuremaks see läks, sest jõuluvana ei tulnud ega tulnud. Kuid lõpuks see kauaoodatud koputus siiski kostis ning sisse astuski Jõuluvana. Paar esimest pakikest sai päris kenasti üle antud, aga mida aeg edasi, seda rohkem Jõuluvana puterdama hakkas. Lõpupoole jagas pakke, aga ei lasknud lastel salmi lugeda, tal olevat kiire. Tagatipuks kukkus tal kogu aeg habe eest ära, mida pereema siis üritas tagasi sättida. Kõige vanem tüdruk teatas siis, et emme kuule, Jõuluvana on vist puljus!
Siis läks see pakkidejagamine ikka päris sassi ja jõuluvana unustas oma tööülesanded päris ära. Habe kukkus lõplikult küljest ning tüdrukud teatasid seepeale siis juba kolmekesi: “Jõuluvana on puljus. Ja see polegi pälis Jõuluvana, see on ju meie naablionu!”
Kuidagimoodi sai Jõuluvana käitumine ikka välja vabandatud. Ütlesime, et tal on pikk saanisõit selja taga, ehk jäi haigeks. Ja et ta on lihtsalt naabrionu moodi. Pakid käes, oli lastel muidugi rõõmu ja lõbu kuhjaga, ning Jõuluvana käitumine ei olnud enam üldse tähtis!
Lapsed on nüüd juba suured ja seda lugu on jõulude ajal ikka ja jälle tore meenutada.
