Selline huvitav äratundmise hetk siis keset päkapikutantse ja Jõuluvana saabumist...

Saalis toimuvat vaadates kerkis silme ette kujutluspilt, kuidas neist äranännutatud lastest ei pruugigi saada sotsiaalselt võimekaid ja suhtlusega toime tulevaid inimesi. Jäävadki omaette jaurama ja töinama, kohe kui elus juhtub midagi neile sobimatut.

Sellistel inimestel areneb välja erakordne ohvrikompleks. Maailm on nende jaoks kuri ja ebaturvaline koht, mille eest emme ja issi kogu aeg kaitsma peavad. Kui ühel hetkel pole enam sobilik nende jalast kinni haarama joosta, siis leitakse väljund elukaaslases – täiskasvanuna hakkabki emalt tulnud hoolt edasi andma juba elukaaslane.

Olen mõnel korral naise peale pahandanud, kui ta 4-aastast poega liigselt hoiatab ja keelab. Poiss ei tohi isegi eakohaseid turnimisraame kasutada, ilma et ema kõrval närvivapustust saaks. Sellistel kordadel olen naise eemale istuma saatnud ja ise poisi juurde teda jälgima jäänud, samal ajal lapsele kinnitades: "Saad ju hakkama küll, sa oled juba suur ja oskad!"

Ja imeväel laps usubki seda ning saabki hakkama. Leian, et selline julgustamine ja ise tegema õpetamine aitab edasises elus paremini hakkama saada kui pidev hirmutamine kukkumise ja ebaõnnestumisega.

Selliseid ärahirmutatud lapsi sai eilsel jõulupeol ikka arvukalt nähtud. Mõni lausa kõõksus suure nutu käes, kuigi mitte mingit põhjust selliseks närvivapustuseks ju ei olnud. Õpetajad olid kohal, ruum oli tuttav ja kavasidki said lapsed mitu head nädalat harjutada. Ilmselt panigi põntsu vanematepoolne liigne nännutamine ja lapse enesekindluse hävitamine oma ülevoolava armastuse ja õrnusega.