Eerik-Niiles Kross CIA piinamisraportitest: vaevalt hakkab ükski NATO riigi valitsus USA-ga meedia kaudu selles küsimuses vaidlema
Äsja avaldatud USA senati luurekomisjoni nn piinamisraport on seni esile kutsunud oluliselt vaoshoitumaid rahvusvahelisi reaktsioone, kui varasemalt eeldati. Ei USA liitlased ega vaenlased pole eeldatud nördimust avaldanud.
Kolmapäeva õhtuks pole ilmunud al-Qaida avaldusi, suurte araabiakeelsete telekanalite peauudiseks on Laheriikide Koostöönõukogu kohtumine.
Oodatust tagasihoidlikum rahvusvaheline reaktsioon on ilmselt tingitud kahest põhiasjaolust. Esiteks, vaatamata mõningatele uutele üksikasjadele, on raporti sisu laias laastus vana uudis. Ilmunud on üsna mitu valitsusväliste uurimisgrupide raportit samal teemal. Näiteks Avatud Ühiskonna Õiguse Komitee avaldas läinud aastal mitmesajaleheküljelise raporti, piinamisjuhtumeid on uurinud Euroopa Parlament ja Rahvusvaheline Inimsõiguste Kohus. Muide, viimane on mõistnud välja suured kompensatsioonid kahele CIA salavanglas hoitud endisele vangile, kuid mitte USA-lt, vaid Poolalt, mille territooriumil see vangla asus.
Menetluses on ka kohtuasjad Leedu ja Rumeenia vastu. Kuna senati raport ei nimeta ühtki riiki, kus kõnealused vanglad paiknesid, ei hargne siit tõenäoliselt uusi uurimisi Euroopa riikides. Siiski on vähemlt mõned Euroopa poliitikud taas tõstatanud küsimuse nende riikide valitsuste kaasvastustusest, kes vanglaid oma territooriumile lubasid.
Teine põhjus, miks rahvusvaheline reaktsioon on küllalt tagasihoidlik, peitub ilmsellt selles, et 6000-leheküljelisest raportist on oluliselt raskem toota viraalseks muutuvat sotsiaalmeedia toodet või skandaalset teleuudist, kui oli näiteks kasvõi Abu Gharibi vanglapiinamiste fotodest või prohvet Muhamedi karikatuuridest.
Eelolev ei vähenda muidugi raporti tõsidust. USA liitlased ilmselt ootavad USA valitsuselt seisukohti ja kinnitust, et edaspidi ei tõlgendata rahvusvahelist õigust nii erinevalt muust Läänemaailmast. Ent vaevalt hakkab ükski NATO riigi valitsus USA-ga meedia kaudu selles küsimuses vaidlema.
Rahvusvahelise õiguse osas on küsimus, kas terroristidele laieneb Genfi konventsiooni 3. artikkel. Vaidlus puudub konventsiooni muus osas, sest seda kohaldatakse ainult riikidevahelistes konfliktides osalejatele. Üldselt on ka Haagi tribunal olnud päri, et al-Qaida ja muude taoliste organistasioonide sõdurid loetakse "ebaseaduslikeks võitlejateks". Seega peaks nende suhtes rakenduma ainult Genfi konventsiooni 3. artikkel. Ent USA valitsus läks sõjas terroriga sammu kaugemale. Kuigi USA pinnal piinamist ei lubatud, pigistati välisriikides läbiviidud ülekuulamistel silm kinni.
Kuigi president Obama on pidanud seda kahetsusväärseks, on ta samas teatanud, et kedagi kohtu alla ei anta. Paljud USA ametnikud, sealhulgas president Bush kinnitavad, et "tõhustatud ülekuulamismeetodid" ei olnud piinamine. Enamik maailmast, kaasaarvatud Rahvusvaheline kriminaalkohus, arvab aga vastupidi. Et nende ülekuulamismeetodite sanktsioneerijad ja kasutajad tuleks vastutusele võtta, arvab senati raporti valguses ka ÜRO terrorismisvastse võitluse ja inimõiguste eriraportöör Ben Emmerson.
Eesti õppetund toimunust peaks olema, et ka kuritegelike vastastega võideldes ei tohiks langeda kurjategijate tasemele. Eriti arvestades, et olemasoleva info kohaselt ei andnud äärmuslikud ülekuulamismeetodid olulist lisateavet.
USA maine on selles loos kindlasti saanud kahjustada, kuid senati raporti avaldamine ise on ilmselgelt positiivne sündmus. Nagu ütles üks raporti avaldajatest, senati luurekomitee demokraadist esinaine Dianne Feinstein: raporti avaldamine näitab "õiglase ühiskonna vaimu, mis toimib seaduse alusel ja kui me teeme vigu, siis me tunnistame neid, parandame need ja läheme edasi."
