Kindlasti on Eestis palju vastikuid ja ebameeldivaid ülemusi, kuid kas teenindajad ise on alati head ja usaldusväärsed töötajad?

Oleme elu jooksul puutunud kokku mitme suuremat sorti kollektiiviga. Töö teenindussektoris 40-liikmelise töötajaskonnaga ei ole lihtne. Sa pead olema psühholoog, sõbranna, lepitaja, diplomaat. Igalühel on mured ja probleemid ning kui sul lihtsalt ei ole aega neisse süveneda ja pead välja selekteerima vaid need, mis konkreetselt tööd puudutavad, oled hetkega hoolimatu boss. Kuid millest koosneb selle hoolimatu ülemuse tööpäev?

Prioriteediks on hoida vee peal ettevõtet, kus te töötate. Vastasel juhul ei oleks teil üldse töökohta. Mida aga tähendab tööaeg? Meie jaoks on see defineeritav nii: kõik tunnid, mille eest teile makstakse palka, peate olema kasulikud, produktiivsed ja tulutoovad. Paraku näeme tihti situatsiooni, kus unelevale töötajale ülesandeid andes tuleb vastuseks, et "ma ei viitsi/jaksa/taha". Üks vaieldamatu favoriit on "see pole minu töökohustus" ehk ehe näide õpitud abitusest.

Juhataja hommik algab haigetele töötajatele asendajate leidmisega

Hommik. Loen kassasid ning avastan, et Jüri on jälle raha valesti lugenud. Teen kõik ümber ja korda. Mari kassast on puudu suur summa. Jooksen mööda maja ja kontrollin kassasid. Leian hunniku 50-euroseid, mis Maril tähelepanuta jäid. Kassade tegemise vahepeal avastan telefonist paar SMS-i, millega teatatakse ootamatult saabunud haigusest. Üritan helistada. Vastu ei võeta. Saadan SMS-i. Sellele vastatakse.

Otsin asendusi, kombineerin paaritunniste tsüklitena kokku asendusvahetuse. Tellin kaubad, helistades selleks vähemalt kuuele erinevale tarnijale. Kontrollin e-kirju, mida on igal hommikul umbes 20. Küsitakse broneeringuid, hinnapakkumisi, ilusa teenindaja nime. Vastan kõigile viisakalt.

Keegi hilineb. Alati. Põhjenduseks ummik, lumi või äratuskella müstiline kadumine. Tänu hilinejatele peavad õigeks ajaks kohale ilmunud töötajad end palju kiiremini liigutama.

Voolu pole, veesurvet pole, printer ja kohviaparaat käivad kõigil üle jõu

"Vova, kurat, oli jutt, et kui teed suitsujuustusuppi, siis koorid enne pruuni koore juustu pealt ära! Anna, milline osa eilsest jutust selle kohta, et krevette ei sulatata kuuma voolava vee all, jäi sulle arusaamatuks? Kas hommikusöök on ikka täies mahus välja jõudnud? Need singid hakkavad juba korvikesteks muutuma! Mis kuupäevaga see toode on? Oh jumal! Kas menüü saali seinal klapib? Mari, borš kirjutatakse ühe š-ga, mitte kahe sh-ga! Borshsh?!"

Ootamatult on hommikust saanud lõuna. Söön kiirelt, vastates samal ajal telefonikõnedele. Vahepeal jooksen "parandama" printerit, mis pole isegi stepslis, ja kohviaparaati, mis pole loomulikult samuti tegelikult katki, vaid nõuab mingit väikest liigutust, mille tegemiseks on võimeline iga mõtlev inimene. Lõpetan oma jahtunud toidu ja torman tagasi kontorisse, et vastata uuele portsule e-kirjadele.

Korrigeerin töögraafikuid ja kaupade saatelehti ning arvestan töötunde, andes samal ajal emotsioonivaba näoga automaatvastuseid pidevalt ukse vahel kõõluvatele töötajatele, kes küsivad küsimusi stiilis: "Mis sa arvad, kas järgmise kuu palk tuleb neljapäeval või reedel?" ning "Miks tema tegi seda ja teist, aga mina ei tohi?"

Samal ajal on tarvis leida vastused küsimustele: miks on veesurve täna nii madal ja kuhu on kadunud vool liharuumi seinakontaktidest?

Armastus ei hüüa tulles!

Hoolimata allakirjutatud ja kümneid kordi läbi nämmutatud sisekorraeeskirjadest, näen ikka ja jälle, kuidas mõni näpib teenindussaalis oma telefoni või üritab tipptunnil suitsetama hiilida. Teen kaheksateistkümnendat korda samale inimesele sama märkuse ja mind vaadatakse nagu inimsoo vaenlast.

Vahepeal selgub, et Jüri ja Mari lahkusid eile töölt varem kui lõppes nende palgaline tööaeg. Küsin seletusi. Kuulen kurbi lugusid väsimusest ja vanaema koera haigusest.

Mõned tõelised näited elust enesest:

1. Neiu puudus töölt. Telefon oli väljas. Järgmisel päeval sain SMS-i: "Ma ei saanud eile tööle tulla, kuna leppisin oma armastusega ära."

2. Sama neiu telefonis: "Ma ei saa tööle tulla, ma kaotasin läätse ära."

3. Noormees, kes pidi olema teenindaja öövahetuses, helistab õhtul: "Ma ei saa tööle tulla, ma kukun nõrkusest kokku!"
"Miks?"
"Tegin just vereülekande ja olen seetõttu nõrk."
"Kellele?"
"Oma vennale."
"Mis su venna nimi on ja kus haiglas ta on?"
"Tal ei ole veel nime, ta just sündis!"
"Ja sa andsid talle nii palju verd, et kukud nõrkusest kokku? Kui palju verd vastsündinu sisse mahub?!"
Noormees katkestab kõne ja tuleb tööle.

4. "Ma ei saa laupäeviti ja pühapäeviti töötada. Saan töötada ainult esmaspäevast reedeni kuni kella viieni õhtul, muidu mu chihuahua läheb kodus hulluks."

5. Vaikne pärastlõuna. Leian saali põrandalt vaibalt papist õllealuse. Kummardun seda üles võtma ja märkan, et poole meetri kaugusel on veel teinegi. Küsin Marilt, miks meil õllealused maas vedelevad. Ta vaikib, kuid pilk eksleb teise korruse rõdul. Trambin üles, kust leian igavleva Jüri, kellel on käes terve pakk õllealuseid. Küsin, miks ei võiks kasvõi üks päev mööduda sõimerühma lollusteta. Vastuseks saan: "Aga Mari loopis ka!"

Tööl ei piisa haiguse korral ema tõendist

Lisaks ei saa tänapäeva töötajad aru erinevusest kooli ja töökoha vahel. Kui pärast nädala pikkust haigust küsid haiguslehte, tehakse suured silmad ja öeldakse: "Aga ma ju ei käinud arsti juures!" Hea küll... mis siis kuupalga arvestuses nädalast puudumist vabandab? Ema tõend?

Püüdes kogu seda püha üritust pinnal hoida, kuuled pidevalt kommentaare stiilis "orjalaev". Kõige sellega tegeledes on erakordselt solvav, kui töötaja, kes on kurtnud ema haigust ja kellele on organiseeritud vaba päev, paneb sama päeva öösel Facebooki üles peopildid.

"Palk on väike ja kõik on paha." Kas keegi virisejatest on üritanud midagi natukenegi enamat? Näiteks teha oma töö hästi ära, mitte lihtsalt ära? Või midagi tehes püüda teha seda paremini kui teised või paremini kui eelmisel korral?

Võite meid ju p***se saata, aga minema peate ise...

Nõutakse austust ja palka. Nõus. Teeni välja austus ja palk tuleb järele. Nii köögi vahetusevanem kui ka pubi juhataja lubavad end antud sõnavõtu eest vihata, kuid jääme endale kindlaks: ka teie ülemustel on väga rasked tööpäevad. Muide, me ei aja näpuga järge, kui mitu minutit või tundi me tööl kauem oleme, kuna hoolime sellest, et töö saaks tehtud.

Tegelikult teenib hea teenindaja üldse rohkem kui nn ülemus, sest ülemustele ei paku keegi jootraha ega ületunnipreemiat.

Kui te oma ülemusega läbi ei saa, on põhjuseks suure tõenäosusega teie töö kvaliteet. Ma pole kunagi kuulnud, et head töötajat kiusataks. Kui aga leiate, et teete head tööd ja ikka on kõik kehvasti, siis heakene küll, heale töötajale peaks ju kõik uksed valla olema!

Kui tahate, et teid austataks, siis austage oma töökohta. Ülemuse võite ju p***se saata, aga minema peate ikka ise.