Korruptsioonist 90ndatel: "Mina varastasin tööandjalt, tema omakorda riigilt – tollal tavaline asi!"

Enne kui hakkan teiste üle kohut mõistma, kirjutan sellest, kuidas ma ise tudengipõlves meelehead "teenisin". Asi oli iseenesest lihtne: kliendiga lepingut sõlmides kuulsin üllatuseks küsimust: "Nii, aga sinu osa?" Kohe ei saanud aru, millest jutt käib. Siis pobisesin klišeelikult: "Ma saan ju palka selle töö eest..." Aga raha võtsin vastu. Seal oli kaks Jakobsoni. Ise teenisin tol ajal 3000 krooni kuus.

Jah, oli küll tunne teistsugune. Natuke tsiki-priki, mis tähendas, et tegin kliendile üliodava lepingu ja pappi tuli nagu muda. Niisiis toimus vargus firmaomaniku tagant. Lihtsalt ja otse öeldes. Ja varastasin mina koos nihverdajast kliendiga.

Põhisündmust nägin ma kõrvalt, täpsemalt olin passiivne osaline. Jutt on 90ndate teisest poolest ja osalised olid üks riigifirma ja üks erafirma. Minu ülemus, erafirma omanik, andis mulle algmaterjali hinnapakkumise tegemiseks. Ise läks ta sofale kliendiga juttu ajama. See mees oli ühe riigifirma boss. Küsisin veel üle, et palju ma allahindlust võiks teha, ja sain sellise sosistava vastuse: "Ära palju tee, paar protsenti."

Olukord oli täitsa tavaline, sest riigifirmad tellisid meilt ikka tooteid ja teenuseid – see polnud mingi haruldus. Minu jaoks oli imelik aga see, et tavaolukorras oleksin pidanud rohkem allahindlust tegema. Müüjate keeles "lajatasin kirvega".

Siis läks põnevamaks, sest boss tuli minu juurde ja ütles eriliselt huvitava hääletooniga: "Saad siia rohkem panna – pane veidi üle kolmekümne." Niisiis tegin mina suhteliselt kalli pakkumise, mis oli peaaegu 25 000, aga sellele tuli veel üle 5000 otsa panna – lihtsalt vägisi kirjutada suurem hind.

Edasi suudab igaüks ise mõelda: riigifirma, aastalõpp, kulutamata raha eelarves – kui ei kuluta, siis järgmisel aastal saab vähem – olid ikka nõmedad ajad küll. Minu bossi firma arvele üle 5000 nagu maast leitud. Oi, vabandust, nüüd tegin arvutustes vea: ma ei tea tegelikult, kui palju sellest sularahana riigifirma bossi kaukasse tagasi liikus.

Firmade nimede avalikustamisel pole mingit mõtet, sest tollal oli see täitsa tavaline käitumismudel. Pealegi oli see ainuke avalik riigilt varastamine, mida mina kümne aasta jooksul pealt nägin. Ma ei ole riigifirmade tegevustega enam ammu kursis, aga loodan, et nii naglalt enam ei varastata – meie ühist raha kusjuures.

Hea lugeja, kirjuta aadressil [e-mail] millised on sinu kokkupuuted korruptsiooniga!