Piirjoon neurootilise söömise ja suurushullustuse vahel on õhuke. Kogudes kokku restseptid ja kuulujutud 20. sajandi suurte türannide söömisharjumuste kohta, on välja antud raamat pealkirjaga „Dictators' Dinners“ („Diktaatorite õhtusöögid“), milles viidatakse sellele, et see joon vaevalt üldse eksisteerib, kirjutab Guardian.

Guardiani sõnul on raske öelda, kas täielik võim paneb inimesed sööma, mida iganes nende süda ihaldab, või arenevad söömisharjumused loomulikult ajapikku välja. Kui lugeda hirmuvalitsejate söömisharjumuste kohta, tekib tunne, et neist on võimalik veidi paremini aru saada. Vaatamata truudusele piiratud ja tervislikule toitumisele, võitles näiteks Saddam Hussein pikka aega edutut võitlust Quality Streeti šokolaadikompvekkide vastu, mida paljud külalised mäletavad olevat Saddami juures saanud, kirjutavad raamatu autorid. Oma viimases varjupaigas leiti Saddam koos Bounty ja Marsi šokolaadidega.

Tundub, et enamiku türannidest võib jagada õgarditest maniakkideks ja tervisehulludeks, kirjutab Guardian. Esimeses grupis võib leida sellised mehed nagu Josip Broz Tito Jugoslaaviast, Mobutu Sese Seko Sairist, Idi Amini Ugandast ja Stalini, kes kasutas oma bankette peaaegu et relvana oma alamate ja teiste riigijuhtide vastu. Gruusia delikatesse pakuti grillmeistri juhtimise all, kes kindlustas, et ka kõva klaasikummutamisega hoiti head tempot, mõnikord kella viieni hommikul. Hruštšov märgas pärast üht sellist pidu voodisse ja Tito oksendas pintsakuvarruka täis. Seda oli liiast isegi sellisele karastunud alkohoolikule nagu Winston Churchill, kes 1942. aastal avastas, et magus punane Hvantškara ei jää sisse püsima. Üks Stalini kokki oli muide Spiridon Putin, Vladimiri vanaisa.

Kuidas oleks Portugali kunagine diktaator António Salazar sellisel puhul hakkama saanud, ei ole võimalik ette kujutada, kirjutab Guardian. Salazar oli äärmuslik askeet, kes sõi lõunaks kalaluusuppi ega määrinud leivale võid. Skaala teises otsas oli Muammar Gaddafi, keda mäletatakse võibolla ohtra kaamelipiima joomise tõttu kõhutuule järgi. Sama käib ka Hitleri kohta põhjustel, mida ta ise kunagi ei mõistnud. Raamatu autorid väidavad, et Hitleri taimetoitlus oli osaliselt taktika pideva peeretamise kontrolli all hoidmiseks. Gaddafile see aga piinlikkust ei valmistanud.

Paranoia on muidugi diktaatorite kutsehaigus ja see leiab kiiresti tee ka menüüsse. Millal iganes Rumeenia kommunistlik valitseja Nicolae Ceauşescu välismaad külastas, võttis ta kaasa ihukeemiku kaasas kantava laboratooriumiga, kus analüüsiti talle pakutavat toitu. Tegemist oli erilise paranoiaga, sest Ceauşescul olid kaasas ka oma kokad. Riiklikel bankettidel poetas Ceauşescu toidu vargsi põrandale ja lükkas jalaga eemale.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid