Kui saadikute arv väheneks, siis valimiste eelarve nende väheste kohtade jagamise nimel ainult tõuseks ja ärimeestel oleks vaja seaduse ostmiseks maksta kinni poole vähem poliitikuid.

Teisisõnu: eesmärgi täitmiseks oleks mõistlikum teha parlament hoopis 999-liikmeliseks, võtta saadikutelt ära soodustused, eripensionid ja ulmelised kuluhüvitised ning teha nende palk võrreldavaks miinimumpalgaga. Oma palga peaksid nad teenima välja põhitööga ja saadikupalk oleks lisatasu. Nii kaoks suur koormus maksumaksjate õlgadelt, parlamenti pääseks ka väiksemate huvigruppide esindajad, kaoks ära elukutselised ja puhtalt populistlikest valedest elavad poliitikud ja ärimeestel läheks 500 saadiku äraostmine nii kalliks, et väheneks ka sellist tüüpi korruptsioon.

Selle saadikute vähendamise jutu taga paistavad paraku praktilise juhtimiskogemuseta poliittehnoloogi kõrvad – põhjuste asemel hakatakse tegelema tagajärgedega, mis looks omakorda veel hullemad ja riigile koormavamad tagajärjed.