Kas tõesti on üksikema staatus miski, mille üle uhke olla?
Mulle on jäänud mulje, et iga kord kui naine ütleb, et on üksikema, ajaks ta nagu selja sirgu ja taoks rusikatega vastu rinda: “Ma olen üksikema, see tähendab, et ma olen vapper ja tubli ning kõikvõimas!” Hmm, ei… See tähendab ju lihtsalt, et sa osutasid oma lapsele suurima võimaliku karuteene juba enne tema eostamist: valisid talle kehva isa.
Nii, enne kui keegi nüüd hullupööra ärritub, lubage selgitada. Esiteks on meil ka üksikisasid, ma ei näe põhjust, miks üksikemasid peaks kuidagi mingile pjedestaalile sättima. Teiseks, see et sa kasvatad oma last üksinda, ei tee sinust tublimat ja multifunktsionaalsemat ema kui kõik teised emad! Sa EI OLE parem ema kui teised, sest kantseldad üksinda kolme last, samal ajal kui mõni kantseldab kahekesi ainult ühte. Need olid sinu vead ja valikud. Valisid kehva mehe ja sünnitasid talle lapse, nüüd söö seda suppi, aga ära kalla oma supiga kogu ilma üle, et nad ikka imetleksid ja mõtleksid, et vau, milline naine, kasvatab üksinda last!
Ma lihtsalt ei saa aru, millal tekkis see trend öelda “mul on kaks last” asemel “ma kasvatan ÜKSINDA kahte last”. Eks sa siis kasvata!? Mina kasvatan ka väikest poissi, kellel pole hetkel mingisugust isaeeskuju. Jah, see on raske, aga laste kasvatamine ongi raske. On jäänud mulje, et kõik need üksikemad arvavad, et nendel on raskem lapsi kasvatada, sest nad on üksi. Ei ole nii, kõigil on lastega raske. Nad lihtsalt ei tea seda ja arvavad, et kõigi probleemide juur on selles, et neid on ainult üks! Mina ei arva, et mul oma lapsega keerulisem oleks kui mu sõbrannadel, kes kasvatavad lapsi koos meestega. Ainus miinus on võib-olla see, et kui mina ei saa lapsele lasteaeda järele minna, siis ei saa seda keegi teine ka teha — neil on vähemalt teiseks variandiks mees. Aga see on ju nii väike asi, ei midagi sellist, mille pärast uhkusega öelda, et saad lapsega üksinda hakkama.
Ja tagasi mu esialgse punkti juurde… Ma ei anna endale mitte kunagi andeks, et valisin oma pojale isaks mehe, kes mu rasedusest kuuldes Austraaliasse põrutas. Ei anna. Ning ma arvan, et kõik teised uhked üksikemad peaksid ka pigem vakka olema ja piinlikkust tundma, et nad sellised mehed voodisse lasid, kes tagajärgede eest vastutada ei suuda. Kui just isaga midagi ei juhtunud, see on teine lugu loomulikult.
Kui palju on teie seas üksikemasid? Kas te tõesti arvate, et üksikemadus on miski, mille üles peaks nii hullupööra uhke olema?
