Lugeja: kuidas ma reklaamimüüjana põrusin – lõpuks igatsesin ükskõik millise muu töö peale tagasi

2005. aastal läksin hea sõbra soovitusel reklaamifirmasse head raha teenima. Hea raha teenimise asemel aga põrusin korralikult. Nimelt ei suutnud ma äriklientidele piisava summa eest reklaami maha müüa. Lisaks telefoni teel kokku lepitud kohtumisele oli vaja veel paberile kliendi allkiri ka saada ning pahatihti jäigi see loodetud allkiri vaid märjaks unenäoks.

Tööle asudes näis kõik nii lihtne: muudkui sõlmi lepinguid reklaami müügiks ning kena protsent boonust tiksub muudkui palgale juurde. Kui aga kuuplaanid teada sain, siis ei olnud lugu sugugi enam nii roosa ja lilleline. Kuuplaani summad olid ikka mõnusalt suured ning nende täitmisega suvaline kollanokk kohe küll hakkama ei saanud.

Punnitasin vapralt oma kõige positiivsema häälega muudkui firmajuhte seebitada. Lõpuks olin iseendale ka juba vastik ning igatsesin ükskõik millise muu töö peale tagasi.

Üks positiivne külg oli selle töökoha juures küll: peaaegu iga päev me tähistasime seal midagi ja koju jõudes lõhnasin pidevalt Aramise ja koola järele. Tihti toimusid ka stiilipeod ning väljasõidud koos kollektiiviga. Jõulupidusidki oli suisa mitu tükki, mitte traditsiooniline üks nagu ülejäänud ettevõtetes. Olgem ausad, paljudes firmades pole mõnikord seda ühtegi.

Mõnevõrra julgust see töökoht küll juurde andis, aga paraja hoobi enesehinnangule ka. Tundsin end lõpuks nagu tüütu limukas, kes firmajuhi rahakotist palukest noolib.

Toimetaja märkus: lugu on vastus üleskutsele "ANNA TEADA: Milline on kõige ebameeldivam töö, millega oled kokku puutunud?"