Lugeja: ma ei taha olla oma ema sarnaselt tugev Eesti naine
Ma austan väga oma ema arvan, et ta oli minu jaoks maailma parim. Aus, hoolitsev, tugev, empaatiavõimeline, siiras. Minu tugi ja ilmasammas.
Mul on endal tütar ning paratamatult olen ma mõelnud, millist eeskuju ma talle ema ja naisena annan.
Esimene asi, millest ma kunagi aru sain, on see, et ma ei taha olla selline tugev ja vapper Eesti naine nagu minu ema. Ma ei taha, et kogu maailm toetuks minu õlgadele. Just seda püüdsin ma aastaid teha kuni tundsin äkki, et ma lihtsalt enam ei suuda ja ei taha.
Ma arvasin, et mina pean olema see, kes kõigi eest hoolitseb, muretseb. Kõike teeb, kõike juhib, kontrollib. Miks ma siis selline olin? Ma ei tea. Ilmselt võtsin oma emast eeskuju, nii et ise seda ei taibanudki.
Minu ema püüdis kõike ise teha ega palunud naljalt abi. Ma arvan, et ta tegi sellega oma elu väga raskeks.
Mina püüan elu rahulikumalt võtta. Olen aru saanud, et rabele palju tahad, paljud asjad lähevad ikka omasoodu. Pealegi ei saa ega pea kontrollima teiste inimeste elu. Isegi siis, kui arvad, et tahad ise parimat.
Kui kodus on tolmurullid, siis mina sellest närvi ei lähe. Kui ma süüa teha ei taha, siis ei tee. Ma ei taha rabeleda ja pärast kurta, et mina pean kõike tegema. Keegi ei sunni mind tegema, milleks siis kõike enda õlgadele võtta.
Kui on vaja raskeid asju tõsta, siis palun mehe abi. Ma ei taha olla kangekaelne kangelane. Minu ema seda oli.
Ma püüan kodurahu säilitada sellega, et ei tee tüli pisiasjadest. Kui on probleeme, siis püüan nendest rääkida, mitte vaikida. Minu ema kippus pigem vaikima. Probleemide lahendamise oskust ma kodust kaasa ei saanud. Ema ja isa olid mõlemad üsna kangekaelsed ja kumbki ei andnud järele. Nii võis ka pisiasjadest suur probleem tekkida.
Olen püüdnud ise mitte nii käituda.
Veel üks asi - ma püüan mitte olla nii töökas ja tubli nagu mu vanemad. Ma ei taha üle pingutada, sest keegi ei hinda seda ja see pole lihtsalt vajalik.
Tundub, justkui püüaksin olla oma vanemate vastand. Kindlasti mitte. Ma arvan, et arvestades elu, mida mu vanemad elasid, andsid nad mind kasvatades endast parima. Vähestel on niimoodi vedanud nagu minul. Ma ei pidanud taluma alkoholiprobleeme, koduvägivalda või muud sellist. Mind armastati väga, minu püüdlusi toetati, minusse usuti. Seda tahan ka oma lapsele edasi anda.
Siiski ei taha ma, et mu laps püüaks olla sama tubli nagu mina seda püüdsin olla. Tubli olemine võib olla libe tee. See võib tähendada seda, et lõpuks püüad sa lihtsalt kõigi teiste meele järele olla, kuid oled ise õnnetu ja rahulolematu.
Mind kasvatati tubliks. Loomulikult mitte halbade kavatsustega. Ka ajad olid ju teised.
Kõige hullem on minu aravates see, kuidas paljud emad oma poegi kasvatavad. Nad nunnutavad neid ja teevad neile kõik ette taha ära. Kui see poeg siis suureks saab, ei kõlba talle ükski naine ja ega sellise mehega polegi midagi peale hakata.
Kurb, et paljud isad oma poegi ei kasvata, kuid ometigi võiksid poegade emad silmad lahti teha ja näha, et poeg ei saa talle endale mehe eest olla. Pojast tuleks kasvatada täiskasvanu, kes suudab ja tahab olla hea mees oma naisele. Emad püüavad aga poega endaga siduda ja teda hoolitsusega üle valada. Ja hiljem kurdavad, kui raske neil on olnud ja kuidas pojake temast ei hooligi. Kuidas peaks pojake kellestki hoolima, kui ta pole ise kunagi millegi eest vastutama pidanud!
Kasvatage oma pojast mees või vähemalt laske tal meheks kasvada.
Ma usun sellesse, et vanemate kasvatusel on lapse kujunemises väga suur roll. Palju suurem kui pärilikkusel. Kui lapsevanem pole oma lapsega rahul, siis vaadaku kõigepealt iseendasse. Laps on vanemate peegel, meeldib see teile või mitte. Muidugi ei taha enamik lapsevanemaid seda tunnistada ja laiutavad vaid käsi, kui lapsel probleemid on.
