Lugeja: läksin hambaid kontrollima linna kõige odavamasse kohta ja maksin esimese visiidi eest 80 eurot
Mõned kuud tagasi käisin hambaarsti vastuvõtul. Kuigi tervise osas ei maksa järeleandmisi teha, otsisin meelega internetist kõige soodsama hambaravifirma Tallinnas. Arst vaatas mu suu üle ja juba esimesel korral läks 50 eurot, kuna hammaste peale pandi mingit kaitsekihti, mis pidi nende tundlikkust vähendama.
Veel veidram ja ootamatum oli see, et kui lahkusin, küsiti veel esmase visiidi ehk enda kliendiks registreerimise tasu, mis oli 30 eurot. Lisaks üritati mulle maha müüa hambaharja ja -pastat, mida nad tõenäoliselt ise maale toovad.
Ühesõnaga: sain 80-eurose "ülevaatuse" ning hiljem tegeles minuga kitlis müügimees, kes üritas mulle oma tooteid pähe määrida. Arsti sõnul vajasid mu hambad veel ülevaatamist ning selleks leppimisime uue aja kokku. Kui tookord läks juba 80 eurot, siis oli hirm mõelda, palju teine kord võiks minna.
Hambaarstid on jätnud mulle sama mulje nagu autoremonditöökojad: inimestele on need vajalikud teenused, kuid mitte igaüks ei saa endale lubada auto regulaarset kontrolli ja siis loodab õnnele, et ehk midagi ei juhtu.
Nii ka mina. Jätsin teist korda minemata, kuna raha polnud, ning ootasin mõned kuud. Õnneks midagi halvemaks ei läinud ega valutama ei hakanud. Siis avanes võimalus minna tuttava hambaarsti juurde, kes vaatas mu hambad üle ja pani uue plommi 40 euroga.
Hea, et mul tuttav arst oli, muidu oleks see vist päris kalliks läinud. Mõelda vaid, mida sellised hinnad tähendavad inimesele, kes saab miinimumpalka. Jääb tõesti mulje, et meie raviasutused on mõeldud teenindama vaid soomlasi, kuna neil on piisavalt raha, et teenuse eest maksta. Vaene eestlane kannatagu valu käes.
Hiljuti arutleti selle üle, et mingi osa hambaravist võiks kompenseerida haigekassa. Tegemist on hea ideega, sest siis pääseks rohkem inimesi oma hambaid kontrollima ja parandama ning paraneks Eesti elanikkonna tervis.
