Eriti hulludel perioodidel oma elus kaanisin pea iga õhtu kenakese nelipaki omale sisse. Norisin veits naisega ja keerasin magama ära, et uue päeva õhtut samamoodi sisustama hakata. Ma ei näinud oma käitumises mingit probleemi. Teatavasti on ühe keskmise naise kannatus ka üsna pikk ning erilisi etteheiteid vastiku õllehaisu pärast pole keegi julenud teha.

Teatavad probleemi tunnistamise märgid saabusid mu ellu vähehaaval. Kuu tagasi istusin mõnusad kolm tundi Tartu Kliinikumi EMO-s ja sealne lektüür pakkus suurt huvi. Näpu vahele jäi infovoldik alkoholismi äratundmise alapunktidega. Tegin vihikus pakutud testi läbi ning sain tulemuseks õudsed 14 punkti. See tähendas kõige hullema alkohooliku staatust ning kinnitas, et mitte mina ei kontrolli oma joomist, vaid joomine kontrollib mind.

Järgmine joomisest loobuma kutsuv hetk saabus, kui naine ühel õhtul siidrisena mu kõrvale laekus. No oli rõve ikka küll! See suust immitsev läppunud alkoholi hais võttis viimsegi romantikatuju ära. Pigem oli mul tast kahju, et ta nii hädine välja näeb ja alkoholist pehme keelega seal midagi seletada püüab. Pirn lõi vaikselt põlema – sama hale olen mina igal õhtul tema jaoks! Samamoodi haisen ta kõrval ja lämisen midagi oma kelmika joodikuhäälega.

Ega ma oma kainusega veel kaugele pole jõudnud – alles teine päev läheb, aga eks öeldaksegi, et algus on kõige raskem. Kui saab joomisharjumusest lahti, läheb elu juba omasse rütmi tagasi. On naiselgi rõõmu kaine mehe üle, kes enam ta kõrval ropult ei haise.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid