Erkki Bahovski: Keit Pentuse-Rosimannuse esmane ülesanne on tutvustada end meie partneritele

Eestis on loetud päevadega vahetunud nii rahandus-, välis- kui keskkonnaminister. Mõni kuu tagasi vahetus ka peaminister ja koalitsioonipartner. Mõnel pool loetaks sääraseid sündmusi riigipöördeks, Eestis saab rääkida ehk valitsusremondist, põlvkondade vahetusest, valimiseelsest perioodist ja muust säärasest.

Kindlasti ei tohiks olla kohtumõistja ega arvata eos, nagu ei suudaks Keit-Pentus Rosimannus välispoliitikaga tegeleda. Tema kogenematusele selles vallas on juba viidatud - võib-olla osutub ses valguses isegi kasulikuks, et tema eelkäija Urmas Paet venitas otsusega, kas minna europarlamenti. Sest praegu on vastsele välisministrile jäänud ametis vähem kui neli kuud - potentsiaalne kahju - kordan, see ei pruugi nii minna - on minimaalne.

Kõigile on selge, et tegemist on üleminekuvalitsusega, ent võib-olla ei suudetud ka Stenbockis ja tagatubades uskuda, et Euroopa Komisjoni uue Eesti voliniku ametissesaamine ja Euroopa Parlamendi valimistulemused võivad osutuda valitsuse koosseisule nii valuliseks. Jürgen Ligi tagasiastumine oli muidugi samas muutuja, millega keegi ei osanud arvestada.

Neli kuud on mõistagi lühike aeg, ent just sel aastal oleme näinud, et nelja kuuga võib väga palju muutuda. Tavamõistus ütleb samas, et kui korra on juba midagi kardinaalselt muutunud, siis enam seda teist korda ei juhtu. Aga Venemaa käitumine on irratsionaalne ja ründav. Ründaja käes on initsiatiiv, rünnataval ehk Ukrainal ja läänel laiemalt on seni üle jäänud vaid reageerida. Sestap saab reageeriv vaid oodata ja mängida läbi võimalikke stsenaariume.

Tundub, et Keit Pentuse-Rosimannuse esmane ja tähtsaim ülesanne on teha end tuntuks meie partneritele. Et kui tuleb kuskil pressikonverents, ei unusta X riigi peaminister meie ministri nime. Kaasaja diplomaatias ja just kriisiajal on olulised isikutevahelised kontaktid. Protokoll loeb vähem.

Ning always look on the bright side of life - maailma ajaloos on olnud küllalt juhtumeid, kus välispoliitikas kogenematu on muutnud terve maailma rahvusvahelist olukorda ja näidanud end tugeva ja kindla läbirääkijana. Parim näide sest vallast on arvatavasti Harry Truman, kes sai asepresidendina ootamatult Franklin Delano Roosevelti surma järel 1945. aastal USA presidendiks. Oli ju Roosevelt eemaldanud Trumani välispoliitiliste otsuste tegemiste juurest ja tundus, et USA jääb Stalinile alla. Ent Trumani ajal pandi seisma Nõukogude Liidu edasiliikumine maailmas, loodi NATO ja alustati ka Euroopa lõimumisega Marshalli plaani kaudu.

Välisminister on tavaliselt ka isik, kes ei ole segatud sisepoliitilistesse skandaalidesse ja seega on tema taga kõrged arvamusreitingud. Lootkem siis, et Keit Pentus-Rosimannus ei kasuta oma välisministri aega üksnes valimiskampaania tegemiseks, vaid ikka Eesti riigi huvide eest seismiseks.