Probleem ei peitu ainult kodakondsuse andmise korras. Kodanikuidentiteet on meil üleüldse nõrk. Kui küsite tänaval vene rahvusest Eesti kodaniku käest, kas ta on valmis säilitama eesti rahvust, kultuuri ja keelt läbi aegade, siis suure tõenäosusega on vastuseks: "Miks mina? See on eestlaste töö!"

Muidugi – kes siis veel, kui mitte eestlased ise, peaks oma kultuuri ja keele eest hoolt kandma? Siiski usun, et Eesti on avatud rahvusriik, mille eesmärgid ja väärtused peaksid olema vastuvõetavad kõigile Eesti inimestele, sõltumata nende emakeelest või poliitilistest eelistustest.

Vene inimene on oma loomult empaatiline ning lahke hingega, kuid samuti äärmustesse kalduv, mida tõestab Venemaa vapustusi täis ajalugu. Kuid just seda empaatiat tahaksingi oma rahvuskaaslastes esile kutsuda.

Vene kultuur ja keel moodustavad olulise osa inimkonna pärandist, seda keelt kõneleb umbes 200 miljonit inimest. Üldiselt puudub oht, et see võiks lähisajanditel hävida, kui just valitsejate äärmuslik jonn ei vii Venemaad katastroofi lävele. Seetõttu peaksid kohalikud venelased jagama eestlastega eesti keele ja kultuuri hoidmise eesmärki. See oleks suur samm ajaloolise leppimise suunas, millest võiks kasvada välja nähtus, mida nimetaksin põhiseaduslikuks patriotismitundeks. See tunne on lahutamatult seotud kodanikustaatusega.

Esiteks ei ohusta see mitte kuidagi vene keele ja kultuuri säilimist Eestis, vaid mitmekesistab inimese sisemaailma ja võimaldab palju paremini aru saada kohalikust mentaliteedist ning edukalt ühiskonda lõimuda. Eesti põhiseadus deklareerib, et igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. Meil on jätkuvalt võimalik saada venekeelset põhiharidust ja osaliselt venekeelset gümnaasiumiharidust. Tallinnas tegutseb professionaalne Vene Draamateater ja mitmete rahvusvähemuste kultuurikeskused ning kirikud.

Teiseks teeb see Eestit palju suuremaks ja ühtsemaks. Muidugi on vajalik venekeelsete inimeste siiras soov aidata kaasa selle riigi põhieesmärkide elluviimisele. Põlvkonnavahetus, Eesti liikumine Euroopa väärtusruumi suunas ning järjepidev lõimumispoliitika annavad lootuse, et see soov tekib. Ka praegu on see paljudel olemas.

Veelgi olulisem on eestlaste valmidus aktsepteerida rahvusvähemuste esindajaid oma kultuuriruumi liikmetena. Küsigem: kas eestlane on valmis nimetama venelast eesti keele ja kultuuri täieõiguslikuks kandjaks, kui too valdab hästi riigikeelt ja huvitub kohalikust kultuurielust? Kui suur osa eestlastest vastab mingil hetkel antud küsimusele jaatavalt, siis oleme saavutanud ühiskonnas olulise murrangu.

Mida aga teha putinilembeliste suurriikluse fännidega, kes eespool mainitud väärtusi iialgi omaks ei võta? Otseselt polegi vaja nendega midagi teha. Tuleks lihtsalt luua selline keskkond, kus šovinistide mõju on nullilähedane ja Kremli fänn olla on häbiväärne. Siis toimiks sotsiaalne eneseregulatsioon, mis pikema aja jooksul marginaliseeriks selle grupi täielikult. Näiteks inimene, kes eitab nõukogude okupatsiooni, peaks pälvima üldise hukkamõistu, täpselt nagu holokausti eitav persoon.

Põhiseaduslik patriotism on universaalne, kuna tugineb ka inimõigustele. Eesti põhiseadus, mis sai rahva suure enamuse heakskiidu, kaitseb eesti rahvust sama tugevalt, nagu ta seisab vabaduse, sallivuse, põhiõiguste ja inimväärikuse eest. Mitte ükski põhiseaduslik väärtus ei välista teist. Kogumis moodustavad nad ühiskondliku kokkuleppe, mis on sõlmitud meie kõigi heaolu ja turvalisuse nimel. Seega hirmu tunda pole tarvis, küll aga oleks vaja ühtse kodanikuidentiteedi teemal mõttetööd teha ja astuda praktilisi samme.