“Kõik võitjate medalid ja karikad on tehtud meie noorele vabariigile Ukrainast saadetud gradi ja uragani rakettide jäänustest,” seletab turniiri korraldaja ja maadlustreener Maksim, hoides käes georgi-lindiga mustast metallist viisnurkset medalit. Esiküljele graveeritud logo koos kirjaga “Борись* за родину” (“Võitlus/Maadlus kodumaa eest”) ja teisel info, kust see raketikild pärit on.

Sama hästi võivad need killud muidugi pärit olla Venemaa või separatistide välja lastud rakettidest. Kõige rohkem leiab vanarauda ju aladelt, kus Ukraina võitlejad kõige enam kaotusi kandsid ning mida praegu kontrollivad DNR ja LNR relvastatud rühmad. Aga ei üllata, sest administratsioonihoones oli välja pandud ka BUK’i jäänused koos kirjaga, et just selle raketiga lasid Ukraina väed alla Malaisia reisilennuki.

Tema selja taga madistab uus paar noori võitlejaid, ka nende dressidel riigilühend “UKR”. Ukrainlasi siia kutsutud osalema muidugi ei ole, lihtsalt vorm on vana. “Donetski Rahvaabariik, Luganski Rahvavabariik, Krimm ja Rostov-on-Don,” põhjendab Maksim, miks nad turniiri rahvusvaheliseks nimetavad.

Aga kus on Lõuna-Osseetia võitlejad. See on ainuke “riik”, mis on DNR-i riigina tunnustanud? Isegi Venemaa pole seda ju teinud. Aga see, kas rahvusvaheline või mitte, noori sportlasi ei sega.

Ema kallistab poega, kelle kätt võidumärgiks üles ei tõstetud. Umbes kümnene õbluke poisiklutt valab mõne pisara, kõrval lööb tema vastane matil isale rõõmsalt patsu. Viimane saab raketijäänukist tehtud medali, millele esimese koha märgiks löödud üks kuuliauk. Kaela riputab selle aga Donetski rahvavabariigi isehakanud peaminister ja kandidaat riigipea kohale Aleksandr Zahhartšenko.

Ligi astub spordihalli juhataja ja teatab uhkusega, et just siin treenis lapsepõlves ka tulevane teivashüppe maailmameister ja olümpiavõitja Sergei Bubka. “Teeme kõik, et meie noored ja tulevased tšempionid, kes näevad siinseid sõjajubedusi, ei lõpetaks oma treeninguid,” seletab ta oma missiooni.

Laual ootavad auhinnatseremooniat kümned raketikildudest tehtud medalid. Turniiri võitja saab aga poole meetri kõrguse uragani raketi peast tehtud karika, teine koht pisut väiksema, gradi oma.

Muidu oleks see tore spordivõitlus nagu iga teine, kui poleks vaid seda tugevat poliitilist alatooni. Tundub, et kõik, mis vähegi söödav, pannakse siin propaganda poolt nahka. Seda tehtaks isegi siis, kui pühapäeval poleks Donetski Vabariigi juhi ja Rahva Nõukogu valimisi.