Ega ma seda inglise keelt väga ei osanud, kuid peale eesti keele olen sorav ka vene keeles. Ja te ei kujuta ette, kui palju Vene turiste suvel kesklinnas käis. Nii mõnegagi sai ka pikemalt vesteldud ja küsitud, mis nad Eestist arvavad ja kas neile meeldib siin.

Venelased olid sõbralikud ja jutukad. Tihti ostsid nad üpris palju marju ja mitte ainult endale vaid kogu perele, kuna nad reisisid enamjaolt ikka peredega. Vene inimene on sõbralik ja tore ning kui temaga kord jutule saad, siis lendab aeg kiiresti. Peale venelaste oli ka ukrainlasi ning valgevenelasi, kuid nemad tavaliselt korraga nii palju ei ostnud.

Käis ka soomlasi, rootslasi, norrakaid ning taanlasi. Vahel ka mõni inglane. Põhjamaalased olid kultuursed ja tagasihoidlikumad. Inglased olid need, kes palju uudistasid ja näpuga näidates ikka küsisid, et mis üks või teine mari endast täpselt kujutab ja palju maksab. Ei tea, kas neil endal siis pole seal marju või?

Kuigi töö ise polnud midagi erilist ja ka palk üpriski väike, oli meeldivaim osa ikkagi just inimestega suhtlemine. Välismaalastes oli midagi uut ja värsket ning see andis ka endale energiat juurde. Mõne käest sai küsitud ka, et miks Tallinna külastate. Enamjaolt oli tegemist turistidega, kuid mõni oli siin ka tööasjus.

Ma arvan, et suvel on väljas töötada palju lõbusam kui mõne supermarketi kassas. Väljas on ikkagi päike, linnulaul ja värske õhk.

Toimetaja märkus: lugu on vastus üleskutsele "ANNA TEADA: Milliseid juhutöid oled leidnud ja kuidas?"