"Jah, ma olen ka oma lastel sõbralistis, aga mis te arvate, et sealt näete, millega nad tegelevad? Naiivsed olete või? Facebookis saab oma vanemad ju eraldi gruppi panna ja edasi tšillida," ütleb teine.

"Siin ongi point. Miks peab üldse kõike teadma? Las tšillivad. Kui üksteise vastu on usaldus ja austus olemas, siis pole vaja kõike teada. Kui on usalduse probleemid, siis nuhkimise ja kontrolliga neid küll ei lahenda," kõlab vastus.

"Kas meie põhiseaduses on kirjas erand sõnumisaladuse ja privaatsuse paragrahvi juures, mis ütleb, et laste järel võib nuhkida?" küsib lugeja.

"Ennevanasti oli teise inimese isikliku kirja loata lugemine häbiväärne. Tahaks teada, miks see nüüd lubatud on? Lapse usaldust peaks siiski kuidagi teistmoodi saavutama, mitte tema kirjavahetuse kontrollimisega – see võib viia hoopis usalduse kaotamiseni. Inimese, ka lapse mõtted on täiesti isiklikud," seletab teine.

"Olen olnud netis täielikult iseseisev alates ajast, mil mul tekkis võimalus internetti minna. Olin siis 9- või 10-aastane ja juba siis hakkasin pigem mina vanematele nõu andma, mitte vastupidi. Aga et keegi minu kontodel ringi tuulaks? Lihtsalt õudne!" leiab kolmas.

"Kui mina mingi 16-17-aastane olin, siis minu vanemad käisid ka aeg-ajalt vaatamas, mis mul seal arvutis on. Eks ma neile siis ükskord jätsin natuke geipornot ja muid vahvaid asju leidmiseks. Järgmine päev olid näost valged ja ei julgenud silmagi vaadata. Läks mitu nädalat, enne kui ma ütlesin, et sai väike vingerpuss mängitud. Edaspidi austati mu privaatsust," meenutab kommentaator.

Hea lugeja, kas hoiad silma peal oma lapse sotsiaalvõrgustike- ning muudel avalikel veebikontodel? Kas oled tema käest mõne postituse kohta midagi küsinud? Kas seeläbi on miski selgemaks saanud? Jaga oma kogemusi aadressil rahvahaal@delfi.ee !