Sõlmisimegi ettevõttega lepingu ja pidime hakkama kalendermärkmikusse ja lauakalendrisse reklaami müüma. Raha pidime saama iga müügi eest vastavalt reklaami suurusele. Süsteem oli lihtne: raha saad tehtud müügi eest. Kui midagi ei müü, siis mingit raha ei saa.

Enamikul ettevõtetel polnud tol ajal telefonigi, internetiaadressist rääkimata. Kogu töö seisnes ettevõtete läbikäimises. Tööandja andis meile paberilehe, kus olid aadressid ja firmade nimed tänavate kaupa. Võtad ette ja hakkad ustele koputama.

Õhtul enne esimest tööpäeva istusime ühikas ja unistasime juba saadava raha kulutamisest. Mina tahtsin endale saapaid osta. Olime entusiasmi täis. Mingit hirmu polnud. Järgmisel päeval alustasime.

Meil polnud isegi esinduslikumaid riideid sellise töö jaoks. Ajad olid väga vaesed. Minu esimene tänav, kust tööd alustasin, algas vist kusagilt Vanemuise tagant ja lõppes mingi raudtee taga. Oli külm ja vihmane sügisilm. Tühjad lepingublanketid laperdasid mul kilekotiga käe otsas – paremat kotti mul polnud.

Tükk tegu oli juba firmade üles leidmisega. Paljud aadressid ei klappinud. Polnud ju uhkeid büroohooneid ja ettevõtted asusid kohati lausa uskumatutes kohtades.

Kuidas siis müük läks? Tänan küsimast, ei läinud kohe mitte. Loomulikult ei suutnud ma kedagi eriti veenda, miks peaks reklaam selles kalendris kasulik olema. Mäletan, et keegi küsis, kas ma ise ostaks selle lauakalendri. See ei püsinud laua peal püstigi. Nojah – kogemust ja ettevalmistust polnud.

Eks kõik oleks ajapikku tulnud, aga teise päeva lõpuks tundus, et on ikka masendav küll niimoodi töötada. Andsime alla. Otsustasin, et sellist tööd ma teha ei taha. Pole tõesti enam kunagi teinud. Sain aru, kui raskelt võib tulla raha. Eluks ajaks jäi meelde. Tagantjärele tundub väga lõbus kogemus.

Pärast seda proovisime veel tõlketööga leiba teenida. Seal sai takistuseks tõepoolest see, et meil polnud telefoni, aga ettevõte soovis sisse tulnud tõlketööst kiiresti teavitada. Loomulikult polnud ka meili ega arvutit. Ühe tõlketöö saime siiski teha, tõlgitav materjal oli käsikirjas ja meiegi tõlkisime paberile kirjutades. See oli kellegi tüdruku kiri, kes otsis tööd lapsehoidjana. Tekst oli lihtne ja see oli küll kergelt saadud raha.

Kuna eelistati neid tõlkijaid, kes said teksti kohe trükimasinaga ümber lüüa ja olid telefoni teel kättesaadavad, siis jäi ka see vaid juhutööks. Ja see kõik polnudki nii ammu.

Toimetaja märkus: lugu on vastus üleskutsele "ANNA TEADA: Milliseid juhutöid oled leidnud ja kuidas?"

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid