Õpilasesindaja tulistamisest: miks seda noort ei märgatud?

Viljandi Paalalinna koolis toimunud tulistamine on šokeeriv äratus Eestimaa inimestele. Juhtunu paneb ümber hindama meie seniseid suhteid ühiskonnas, mille väike mudel kool on. Hinnangut ei tuleks anda ainult üksikjuhtumile, vaid mõtlema peaks ka tulevikule, et edaspidi taolisi juhtumeid vältida.

Koolipered üle Eestimaa peaksid mõtlema ja arutlema juhtunu üle, aga mitte süüdistaval ja viha ning paanikat külvaval toonil vaid toonil, mis otsib teed, mida mööda minnes ennetataks uut juhtumit.

Juhtunu võis olla motivaator noorele, kes on sama asja varem mõelnud, kuid pole veel teostanud. Peame neid noori senisest paremini märkama ja toetama kõiki koolinoori abi otsimisel, kui nad võivad seda vajada. Ka on oluline, et kõigil noortel oleks, kust abi otsida ja nad oleksid sellest teadlikumad.

Õpilasesindaja ja õpilasena tekib mul küsimus, miks seda noort ei märgatud ja kus olid ta sõbrad? Nii tema Facebooki profiil kui ka populaarne Ask.fm keskkond annavad aimu, et ta võis olla sotsiaalselt tõrjutud ning ta oli varem mõelnud tapmisest.

Õpilasena tekitab mulle täna enim hirmu just tõsiasi, et varem koolitulistamisest vaid mõelnud noored võivad nüüd seda mõtet realiseerima asuda. Eestlastele omane alalhoidlikus tuleks maha suruda ning kahtlustest teada anda. Inimeselt endalt küsida, kuidas tal olla on ja mida ta mõtleb. Just olemas olemine on oluline.