Reformierakonna rahandusminister Jürgen Ligi kirjutas eile oma Facebooki kontol, et sotside haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski on juurteta ja teadmatu mees.

„Tema, sisserändaja poeg roosast erakonnast peaks olema üliettevaatlik, aga ta ei teagi vaadata," kirjutas Ligi.

Pärast mitmete poliitikute ja ühiskonnategelaste halvakspanu Ligi avalduse üle, tegi õhtul avalduse ka president Toomas Hendrik Ilves.

„Eesti Vabariigi Valitsuse liige ei saa solvata – ka mitte kogemata – oma kaasmaalasi nende soo, rahvuse ja päritolu tõttu. Teiste selline alavääristamine on meie väärtusruumis lubamatu.

Rääkisin sel teemal ka peaminister Rõivasega ja rahandusminister Ligiga. Nende praegustest otsustest sõltub Eesti täitevvõimu usaldusväärsus ja seda mitte ainult Eesti siseselt.

Meenutan oma sõnu üleeile Narvas, millesse täna usun veel enam:

”Oleks hoolimatus iseenda vastu jagada siin rahvast omadeks ja võõrasteks, olgu aluseks rahvus või maailmavaade,“ ütles Ilves oma avalduses.

Kakskümmend aastat on piisav aeg, et küsida - kas me oleme teinud Eesti suuremaks, paremaks, turvalisemaks ja kodusemaks?

Et mõista Ilvese avalduse laiemat konteksti, võib vaadata tema kõnet presidendiametisse astumise tseremoonial 9. oktoobril 2006. Selgub, et juba kaheksa aastat tagasi ütles president, et kui me tahame iseseisvas Eestis sündinud põlvkonnale pärandada vaimselt terve riigi, siis ei tohi minevikku enam kasutada malakana ning üks inimpõlv – kakskümmend aastat – on aeg, mille põhjal saame otsustada: kas tulime toime või mitte? Kakskümmend aastat on piisav aeg, et küsida - kas me oleme teinud Eesti suuremaks, paremaks, turvalisemaks ja kodusemaks?

„Täna, 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist, söandan ma sõnastada ülesande ja kohustuse: viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki.
Loomulikult ei saa me teha viitekümmet okupatsiooniaastat olematuks. Kuid üks inimpõlv – kakskümmend aastat – on aeg, mille põhjal saame otsustada: kas tulime toime või mitte? Kas me oleme teinud Eesti suuremaks, paremaks, turvalisemaks ja kodusemaks?

Eesti Vabariigis sündinud ja kasvanud põlvkond ei pea enam kuulama ega mõistma vabandusi, et nende vanematel polnud teist valikut, et me küll tahtsime, aga ees olid vesi ja kõledad kaljud. Meil pole enam õigust vabandada end välja öeldes "taasiseseisvunud Eesti". Uus põlvkond ei mõista enam sõna "taas". Ja nii olgugi!“ ütles president Ilves oma kõnes 2006. aastal.

Me peaks ise ka hakkama vastutama selle eest, mis seisus me täna oleme

Just sellele viitas praeguse tüli läveks olnud ETV "Foorumi" saates tasakaalukalt ka sotside haridusminister Jevgeni Ossinovski.

„Tahaks kindlasti seda, et iga-aastane eelarve meie ühiskonda laiemalt teeks paremaks ja tagaks selle jätkusuutlikkust. Ma ei ole ka sellega nõus, et me võime veel 23 aastat pärast taasiseseisvumist süüdistada Nõukogude võimu. Me peaks ise ka hakkama vastutama selle eest, mis seisus me täna oleme,” sõnas haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski saates.

Sisuliselt kordas Ossinovski Ilvese 2006. aasta mõtet, et uus põlvkond tahab lahendusi nüüd ja praegu, ning tunda, et Eestis saab olema hea tulevik. Küsimus ei ole ainult palkades ja rahas, mida keegi teenib täna – küsimus on tunnetuses ja arusaamises, et kõigi inimeste probleeme ja muresid kuulatakse, mitte ei tallata ülbelt jalge alla viimase 15 aasta Eesti SKT tõusu demonstreeriva graafikuga. Just viimast on Jürgen Ligi teinud.

„Küsima peab seetõttu hoopis nii: "millist Eestit me tahame pärandada oma lastele?" Siit koorub ka meie ees seisev ülesanne ja sihiseade: kuidas edasi?“ küsis Toomas Hendrik Ilves 2006. aastal.

Ligi-Ossinovski saaga teine pool oli loomulikult laiem venekeelse kogukonna solvamine Ligi poolt, mis on kahjulik lõimumisprotsessile tervikuna. Ka sellest rääkis President Ilves oma kaheksa aasta taguses avakõnes.

„Kui ma räägin siin kodanikest ja kodanike riigist, siis ma räägin tsiviilühiskonnast, aga mitte kodakondsusseadusest. Kui me soovime, et kõik inimesed Eestis viie aasta pärast tunneksid uhkust, et nad elavad just Eestis ja mitte mujal, siis peame mõtlema kõigile oma kaaskondlastele, nende rahvusest, päritolust ja usutunnistusest hoolimata.

Selle kõrval lasub meil kohustus seista nende eest, kes okupatsiooni ajal kannatasid, aga on ka kohustus leppida nendega, kes okupatsiooni ajal tegid neile haiget. Me ei saa edasi minna vastastikuse siunamise ja süüdistamisega. See ei tähenda, et tuleks, nagu meile sageli Idast soovitatakse, minevik unustada.

On saabunud aeg pöörata uus lehekülg ja mõelda tulevikule. Ent selleks tuleb teha palju rohkem, kui küsida ühtedelt vabandamist ja teistelt andeksandi. Kui tahame, et Eesti oleks suur ja suuremeelne, siis peame pakkuma kõigile siin elavatele inimestele midagi kordumatut, Eestile ainuomast ja paeluvat. Me peame pakkuma põhjuse, mis hoiaks Eesti noori Eestis ja tooks tagasi ka need kümned tuhanded, kes on siit viimase 15 aasta jooksul lahkunud,“ ütles Ilves 2006. aastal.

Eesti uus lehekülg eeldab, et me muutume paremaks. Et me ei süüdista, ei hirmuta ega ähvarda, ei maksa kätte ega solva.

Reformierakond kasutab kriisis taaskord vanu, erakonnale harjumuspäraseks saanud võtteid – selle asemel, et võtta vastutus ja käituda riigimehelikult, pannakse peale ikka see ammutuntud plaat, mille nimeks on „aga Savisaar tegi ju ka“, unustades, et enamus Eesti elanikest ei ole politiseerunud, vaid ootavad valitud seadusandlikult ja täidesaatvalt võimult elu edasiviivaid ja ühiskonda siduvamaks tegevaid otsuseid, mitte poliitilise seebiooperi vahepalasid.

Samuti ei saa olla vabanduseks absurdne argument, et kuna rahandusministrit peetakse üldiselt oma töös professionaalseks, siis see vabastab ta automaatselt vastutusest ning ta võib öelda, mis sülg suhu toob. Küsimus on sõnumis, mis ühiskonnale edastatakse.

Küsimus on poliitilises kultuurituses tervikuna. Kui ministrite ja riigikogu liikmete solvavatele väljaütlemistele vähemuste aadressil Eesti ühiskonnas ei järgne reaktsiooni, kui minister ei võta oma sõnade eest vastutust, ei vabanda ega astu tagasi, siis ei muutugi selles riigis mitte midagi poliitilise kultuuri osas.

Ka Ilves rõhutas seda oma kõnes 2006. aastal.

„Eesti uus lehekülg eeldab, et me muutume paremaks. Et me ei süüdista, ei hirmuta ega ähvarda, ei maksa kätte ega solva. Me peame hakkama käituma nii, nagu tahaksime, et meiega käituksid teised. Teised inimesed ja teised riigid.

Minu südames kannab Eesti riiki Iseseisvusmanifesti kirjutatud mõte, mida siinkohal tsiteerin: Kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees. See mõte on kodanike Eesti idee aluseks, algusest peale,“ ütles Ilves.