Kalamaja on hea näide paljudes maailma linnades aeg-ajalt aset leidvast protsessist: mõnda linna südame lähedal asuvasse, räämas ja madalate üürihindadega piirkonda kolib kriitiline mass noori ja tegusaid inimesi. See võib olla miljööväärtuslik, kuid pisut getostunud agul, või hoopis endine tööstusrajoon.

Aja jooksul teevad noored piirkonna korda: vuntsivad üles hoonete fassaadid, loovad asumiseltse ja väikeettevõtteid – noorus meelitab kohale rohkem noorust ning piirkond muutub trendikaks. Tänu kasvavale nõudlusele ja üha kaunimaks muutuvale tänavapildile hakkavad piirkonna arengule aluse pannud madalad hinnad mühinal kasvama.

Paljud boheemlased kolivad ära, sest nad ei tule uute üürihindadega toime. Teised jälle seepärast, et "saavad suureks" ning tahavad mõnes rahulikumas ja avaramas kohas lapsi ja lilli kasvatada. Hinnad tulevad tagasi maa peale, kuid enamiku noorte jaoks need enam piisavalt madalale ei lange.

Nüüd, mil Kalamaja on selle tsükli läbi teinud, koguneb uus põlvkond juba kusagile mujale, et seegi paik kümne või paarikümne aasta jooksul "vaeste linnaosast" "rikaste linnaosaks" muundada. Hea lugeja, millistele Tallinna asumitele niisugust saatust ennustad ja miks? Avalda arvamust aadressil rahvahaal@delfi.ee või kommentaariumis!