On totter ja ohtlik, et taarapunktid ei võta vastu kange alkoholi pudeleid!

Alati, kui näen meie elus mingit mädapaiset ja tahtmatust või suutmatust midagi ette võtta, tekib hinge trots, isegi selline õel viha: kas tõesti peab kellegi tähtsa nina lähedane räigelt kannatada saama, enne kui miskit toimuma hakkab? Tähtsate ninade all mõtlen inimesi, kes saavad kopsakat palka, et asjad strateegiliselt läbi mõelda ja leida probleemidele lahendused.

Ükskord jooksin maantee ääres ja kõigi halbade asjaolude kokkusattumisel koperdasin ja kukkusin. Õnneks on reaktsioon veel enam-vähem, sest suutsin vältida peaga vastu maad kukkumist, aga väike kukerpall tuli siiski kruusatee peal teha.

Ja siis näen: pool meetrit eemal on räiged klaasikillud. Vaatan neid ja kananahk tuleb ihule, sest ma ei näinud neid ja olnuks kahtlane, kas mu randmetel paiknevad elutätsad veresooned oleks terveks jäänud, kui oleksin neile otsa koperdanud.

Jooksin sealsamas ka nädal tagasi ja nägin ka siis ühte suurt pudelit teepeenral. Miks ma seda ära ei koristanud? Teate, raske on ühildada jooksutrenni ja pudelikulleri ametit. Niigi toon taskus või vöökotis jooksuotsalt alati väikese plast- või plekkpudeli kaasa. Autode akendest neid ikka tee äärde lennutatakse. Jah, selle konkreetse pudeli oleksin võinud mujale tõsta – nüüd olen targem.

Räägime asjast ka: selle pudeli ja kõigi analoogsete pudelite, millelt puuduvad A, B, C ja D tähed, poodi tagastamiseks puudub inimestel motivatsioon. Sellepärast see seal vedeleski, kuni keegi sellest raske masinaga üle sõitis. Pudelid, mille eest saab raha, kaovad sealt tee äärest üsna kiiresti. Miks? Sest süsteem toimib – kui ühele on kaheksa senti mõttetu raha ja see on lihtsam autoaknast välja visata, siis alati leidub neid, kes selle taarapunkti viimiseks üles korjavad. Kange alkoholi pudelile antakse aga jalaga takka, sest selle eest ei saa mitte midagi.

Miks see nii on? Kas puudub tahtmine asju korraldada? Või näen ma tõesti tonte?