Miks peab vanem ostma ja laps kaasas tassima õppevahendeid, mida kunagi ei kasutata?
Tõsi ta on, et esimese klassi õpilase jaoks võib olukord pisut karm tunduda, sest kodu ja lasteaia vahet ta ju suurt midagi kandma ei pidanud.
Mu oma kooliaeg jäi krooniaja alg- ja keskpaika ning koti kaalust ei osanud ma midagi arvata, küll aga leidis ema, et see on ikkagi raske.
Tegelikult ei tohiks koolikotis olla midagi peale õppimiseks vajaliku, igasugune muu pahn tuleb sealt kõrvaldada. Kooli ja kodu vahet ei ole vaja tirida näiteks vahetusjalatseid, mänguasju ega kunstitarbeid. Teoreetiliselt peaks see algklassides võimalik olema, kuna mudilasi ei jooksutata mööda suurt koolimaja klassist klassi.
Probleem on pigem selles, et ülihoolitsevad emad-isad on otsustanud kasvatada oma järeltulijatest kamba äpusid, kes lastena tohivad teha kõike, mis pähe tuleb, kuni see ei ole kuidagi seotud vastutuse ega kohustustega – neid viimaseid asju ei tohi kindlasti olla.
Igasugune kooliteemaline hädaldamine on tõeliselt jabur: tekstid on liiga pikad, ülesanded liiga rasked, õppida antakse liiga palju – laps ei saa ega jõua ega jaksa nii ju. Minu meelest anti 15-20 aastat tagasi õppida kordades rohkem ja kedagi ei huvitanud, mitu kontrolltööd mingil päeval oli. Oligi korras.
Koolide kapsaaeda võib pigem visata kivi sel suunal, et miks peab lapsevanem ostma ja laps kaasas tassima õppevahendeid, mida reaalselt ei kasutata. Mul omal jäi kooliajast alles ports väljaostetud materjale ja töövihikuid, millesse polnud midagi kirjutatud peale nime. Tõsi, mõnes oli pisteliselt ka mõni ülesanne tehtud, kuid vastavad ülesanded oleks saanud ka õpetaja töövihikust paljundada.
Milleks on vaja hunnikute viisi guaššvärve, vesivärve, vildikaid, markereid, värvipliiatseid, rasvakriite, liimi, mis midagi ei liimi, ja muud sellist soga, kui osa neist asjadest kasutatakse vaid mõni kord aastas?
