"Kui juhus uksele koputas, olid tal kõrvaklapid peas"

Originaalis käib see ütlemine küll teismeliste kohta, aga tänapäeval võib seda laiendada kogu elanikkonnale. Kõrvaklapid on imeline leiutis. Vähemalt lapsevanemate jaoks. Ei mingeid tülisid valju muusika teemal. Pikemal sõidul eelistan ka mina kõrvaklappidega muusika kuulamist kaasreisijate köhimise, valjuhäälse rääkimise ja laste nutu asemel. Lõikan ennast maailmast ära. Rahu ja vaikus – milline luksus!

Siin ongi see väike "aga". Miks me nii väga tahame oma kõrvaklappide taha põgeneda? Miks on nii palju häirivat ümberringi? Miks me põgeneme, mitte ei püüa midagi muuta?

Põgeneda on lihtsam. Paneme silmaklapid ka pähe ning – voila! – olemegi omas väikeses mullis. Tulevikus on kindlasti müügil sellised mull-kostüümid, mille saab selga tõmmata, et veel paremini maailmast eralduda. Et oled füüsiliselt kohal küll, aga vaimselt ei ole.

Üsna ohtlik, kas pole? Kui meie pole kohal, siis keegi on. Ja kui me ühel päeval oma mullist väljume, ei suuda me uskuda, mis on ümberringi toimunud.

Muusika ja raadio kuulamiseks on kõrvaklapid muidugi super. Ja mürarikkal töökohal. Pange ainult tähele, et teil klapid siis peas poleks, kui elu ainus suur ja õnnelik juhus uksele koputab!