Tõnu Ploompuu: partnerlus on õigus usaldada teisi inimesi
Kooselu toimimisel on lahendamist vajavad juriidilised probleemid olemas
Eestis on inimene väga tugevalt isoleeritud kaasinimestest – liiga sageli pole neid lubatud usaldada. Usaldamise õiguse sagedane piiramine vaid riigi kinnitatud loaga on ka põhjendatud – usalduse kuritarvitajad tunnevad ennast Eestis piisavalt turvaliselt ka vahele jäädes.
Edukaks eluks on vaja aga kaasinimesi usaldada rohujuure tasemel. Seega on tõesti vaja alustada kaaslaste usaldamise õiguse tagastamist kodanikele. Probleem on esile toodud ka kooseluseaduse seletuskirjas, kuid otseselt pole vastastikust inimlikku usaldust seaduseelnõus kuskil käsitletud. Kogu tekst piirdub varaliste tehingute ja juriidiliste tegevuste lahtiseletamisega.
Kaudsete viidetena teistele seadustele võib seaduseelnõust siiski tuletada ka üksikuid lisanduvaid inimliku usalduse võimaldamise juhtumeid. Seaduseelnõu seletuskirjas on sellistest probleemidest välja toodud näiteks haiglakülastuste keelamine ja meditsiinilisteks protseduurideks nõusoleku andmise võimatus, aga need puudused kehtivad tunduvalt laiemal määral kui ainult ühe sõbra suhtes. Inimestel võib olla palju rohkem kaaslasi, kes väärivad täielikku usaldust.
Vastastikuse usaldamise õiguse taastamist alustatakse valest otsast
Partnerluse käsitlemine kooseluseaduse eelnõus koondub ühiskonda üha enam halvavale inimsuhete lamendamisele ainult formaalsete rahalis-asisete seoste tasemele. Täiskasvanud vastutusvõimeliste isikute vastastikuseid rahalis-asiseid suhteid käsitlevad oma valdavas osas juba praegu perekonnaseadus ja abieluvararegistri seadus, äriseadustik, võlaõigusseadus, töövaidlusseadused ning mittetulundusühingute seadused. Vähemal määral veel mitmed.
Kooseluseadusega lisandus loetellu veel üks. See on õigusliku segaduse loomine, mitte seadusandluse paremaks muutmine. Ühe inimsuhete valdkonna erinevates seadustes reguleerimiste küllus toimib suurel määral õiguslike aluste konkurentsina. Seadusloome hägustamine konkureerivate võimaluste loomisega on olemuselt õiguslik nihilism.
Kaaskodanike usaldamise õiguse kodanikele tagastamise kõrval on vaja taastada ka usaldus riigi õigussüsteemi vastu. Ühiskonna turvalisuse nimel on vaja peatada inimeste võõrandumine õigusruumist. See, et lastest sünnib 58% väljaspool ametlikku abielu, näitab valdavas osas inimeste ükskõiksust ja usaldamatust abielu tagama pidava perekonnaseaduse vastu. Perekonnaseadusest ei nähtu mitte toetust nõrgemate – see on ühiste laste – koos kasvatamisele, vaid see sisaldab eelkõige täiskasvanud vastutusvõimeliste isikute vastastikuse varalise ülekavaldamise võimaluste rägastikku.
Kooseluseaduses tegeldakse kaaskodanike usaldamisele täiendavate regulatsioonide lisamisega, mis tekitab tühisele osale inimestest teatava näiva olukorra paranemise, enamikku inimestest seeläbi pigem tõrjudes. Täiendavad regulatsioonid on mugav alus inimeste seni veel toimivate tavaõiguslike võimaluste piiramiseks, täiendavaks kaaskodanike usaldamise õiguse äravõtmiseks.
Praegune kooseluseadus ei lahenda probleeme
Praeguse kooseluseadusega mitte ei lahendata üldiseid kodanikuühiskonna toimimist takistavaid probleeme, vaid kitsa erikäsitluse kaudu tõrjutakse enamuse sarnased probleemid sootuks kõrvale ehk luuakse neid veel juurdegi. Selline kodanike probleemide lahendamine on omane ülalt-alla toimivale süsteemile, mitte kodanikuühiskonnale. Bürokraatiat laiendav probleemide lahendamine on omane elukutselistele, oma arust karistamatutele poliitikutele, mitte demokraatlikult rahva tarkust koondavatele poliitikutele.
Täiskasvanud vastutusvõimelised inimesed saavad ühiste rahalis-asiste tegevuste kavandamisel hakkama ka praeguse seadusandluse raames. Pigem vajab hajutatud valdkonna käsitlus ühtsemaks koondamist, selgema alateemade ühise hierarhia loomist. Seadustega ei ole vaja võtta inimestelt vastastikust vastutust või seda ümber nurga kinnitada, vaid tuleb luua selgem ülevaade erineva vastutustasemega standardlahendustest.
Viimaste vahel saaks vastutusvõimeline inimene sel juhul ilma täiendava aega ja raha raiskava koolituseta ise valida. Praegune iga eraõigusliku liigutuse täpne kontroll on mõistlikkuse piirid ammu ületanud. Erinevalt täiskvasvanute kohustuste reguleerimisest laste jaoks, kes on selgelt sihipärast nõrgema kaitset vajavad isikud ja kelle elukeskkonna kaitseks on aegade hämaruses tavaõiguse edasiarendusena pereseadus kujunema hakanud, on täiskasvanud, võrdsetele ja vabadele inimestele eriliste vastastikuste spetsiaalvastutuste lisamine kohatu eestkoste loomine.
Võimalik usaldamise õiguse tagastamise tee
Inimeste usaldusõiguse tagastamiseks tuleb neile anda võimalus koostada endale isiklik kogukond – inimeste nimekiri, keda nad piisavalt usaldavad. Ka usaldussuhted võivad olla erinevatel tasemetel. Lihtsama variandina sobib eristada isiklikus kogukonnas kahte taset: lähem ring ehk laiendatud perekond ja laiem ring ehk oma kogukond.
Selle loomisel ei saa olla piiranguks abielusuhted. Abielusuhted elu pidevuse turvajatena ja lastele parima kasvukeskkonna tagajatena ning usaldussuhted pole teineteise asendajaks ega vastastikuseks piirajaks.
Inimeste usaldussuhted peavad olema turvatud. See ei pea toimuma ametniku hooldava käe all, piisab küllaldasest ajalisest kainenemise võimaluse andmisest. Kui suhe muutub väga varaliseks, saab seda aga täiendavalt reguleerida varalisi suhteid käsitlevate seaduste põhjal. Kindlasti ei ole usaldusparnerite nimestiku loomine inimesele kohustuslik.
Isikliku kogukonna liikmed saaksid õigusi, mida praegu keelatakse "isikukaitse" vajadusega. Sellistes raamides oleks lihtsam lahendada kooseluseadusega tõstatatud lähedastega suhtlemist takistavad probleemid. Muuhulgas näiteks vanemate ootamatu surma korral laste hooldamine lähisugulaste puudumisel kõige lapsesõbralikumal viisil.
Kas nüüd teeme iga probleemi jaoks eraldi seaduse?
On arusaadav, et isikliku kogukonna kohta peab olema turvaline register. Kui eeldada, et praegu kõikjal nõutav ID-kaardi kasutamine on turvaline, siis on iseenesestmõistetav sellel põhinev sisenemine oma kogukonna muutmise keskkonda. Ja laiendatud perekonna ringi täisliikmeks saab sõber alles aastase "kihlaperioodi" läbimisel, kahekordse lähiringi registreerimisega 1-2 aastase vaheajaga ning hilisemate kinnitustega sellele.
Kooseluseadusega lubatakse reguleerida vaid kahe täiskasvanud inimese suhteid, teisi mittesugulastest lähedasi välistades. Sõprus- ja usaldusringid on aga inimestel erinevad, seal võib halval juhul olla vaid üks, paremal juhul isegi kümneid inimesi. Miks selliseid sõpruskondi peaks takistama? Miks kardavad seaduse algatajad enamiku inimeste sõprust ja vastastikust usaldust? Miks peaks riik takistama inimeste sügaval vastastikusel õigustatud usaldusel põhinevat suhtlemist? Isikliku kogukonna seadustamine oleks üks samm hoolimise ja kaitse sildi all riigistatud usaldamisõiguse kodanikele tagastamise poole.
Praegune kooseluseadus meenutab olukorda, kus probleemide ilmnemise korral külaraamatukogude töös, asutakse Riigikogus tegelema spetsiaalse Ohukotsu külaraamatukogu seadusega. Sellise asja heasoovlikkus tekitab siiraid kahtlusi.
