Lugeja: naised, miks te alati mehi õpetama kukute?

Isegi kui suhte ajal suudabki naine üsna vagur olla, siis pärast lahkuminekut jagub õpetussõnu selle võrra rohkemgi. Küll ikka mees on üks egotsev siga ning piiratud maailmavaatega eneseimetleja. Huvitav, miks nii halva mehe kõrval siis aastaid püsiti ja lahku minnes veel kurbki oldi? Ma lihtsalt ei saa naistest aru.

Kui aus olla, siis tuli eredaid nõuandeid ka suhte ajal. Nimelt ei meeldinud elukaaslasele mu sõbrad. Nad ei olevat minu suhtes piisavalt lugupidavad. Naisele ei meeldinud need hüüdnimed, mis olime üksteisele pea viisteist aastat tagasi pannud. Noh, ega need eriti ilusad ja viisakad olnud küll, aga meie jaoks sentimentaalse väärtusega ikkagi!

Ja nii ma iga kord peapesu saingi, kui olin naisele oma sõpru näidanud. Pikapeale jäin oma teist poolt uskuma ka ning loobusin sõpradega suhtlemisest. Kusjuures, usungi siiamaani, et nad ei vääri minu sõprust. Nad ju ei austa mind piisavalt. Samal ajal tunnen, et just nemad mõistavad mind kõige paremini.

Olen proovinud ka uusi sõpru soetada, kuid üldjuhul lihtsalt ei ole uue inimesega koos huvitav. Kipub selline üksteisest mööda ja üle rääkimise fenomen alati välja lööma. Kõik tahavad rääkida, aga üksteise teemad nii palju siiski ei huvita, et neid ka kuulata.

Kõige omapärasem süüdistus, millega eks mind kostitanud on, kõlab eriti arusaamatult. Nimelt nägevat ma maailma läbi oma silmade. Kuidas, kurat, ma peaksin saama maailma vaadata läbi kellegi teise silmade? Ma saan aru küll, mida ta mulle tegelikult selgitada püüab, aga kui hakkaksin kogu aeg iga otsust kümme aastat kaaluma ja läbi teise inimese pilgu vaatama, siis ei jääks ju minu elust enam midagi alles! Olekski pidev teiste elude elamine, kuna endale meeldivaid asju ma enam teha ei saaks. Äkki need kellegi meelest ei ole sobilikud!

Ilmselt oleme eksiga mõlemad õnnega koos, et enam suhtes olema ei pea. Tema ei pea enam nii egoistliku põrsa kõrval oma aega raiskama ja mina saan rahus selline põrsas edasi olla!