Mida ma aga teha ei kavatse, on anda enda asju neile, kes lausa eeldavad, et mul ju on nii palju, kas on siis kahju pool ära anda. Sellisteks kaanideks on mu sõbrannad ja mehe õde näiteks.

Olen harjunud sellega, et kõik vajalik on mul elus olemas. Mu vanemad on jõukad ja see motiveeris ka mind koolis rohkem pingutama — vaevatasuks hea ja tasuv töökoht, tänu millele olen võimaldanud ka väärilised elutingimused. Mu abikaasa teenib samuti hästi — mõnisada eurot vähem kui mina, aga mõlemad oleme heal järjel ja jagame ikka kõike ühiselt. Omavahel siis… ja loomulikult aitame oma vanemaid. Aga mis mulle juba aastaid närvidele käib on näiteks mu sõbrannad, kellel olid samaväärsed võimalused koolis hästi õppida, ülikoolis käia jne, aga kes ise otsustasid, et hakkavad hoopis kunstripsmeid paigaldama või riidepoes kleite lappama. Nii on neil loomulikult ka vähem raha ja vähem vahendeid, et elada nii, nagu neile meeldiks.

Paaril korral on juhtunud nii, et käime väljas söömas ja mina maksan arve. Lihtsam on ühel maksta ja siis hiljem sõbrannaga klaarida. Kui olen siis sõbrannale vihjanud, et ta võib selle 15-20 eurot mulle üle kanda, tuleb sealt: “Aa, jah, kohe kannan — poleks arvanud, et sa sellisest summast nii ruttu puudust tunned.” Ei tunne jah, aga asi on ju põhimõttes? Teen rõõmuga vahel välja (näiteks enda sünnipäeval või sõbrapäeval… ), aga see, et mul on rohkem raha ei tähenda, et ma pean iga kord välja tegema? Võlad unustama?

Kord korrastasin oma riidekappi, kui kaks endist kursaõde (kellest kumbki ei läinud erialasele tööle edasi) voodil istusid ja kommenteerisid, mida ma võiks jätta ja mida mitte. Võtsin siis välja ühe 400eurose käekoti, mida olin kahjuks vaid mõned korrad kandnud. No ei olnud hiljem käevangus enam see, mis poes. Ütlesin, et võtan selle järgmisele kirbukale kaasa, müün äkki 100 euroga maha (tegu on kalli ja hästi hoitud brändikotiga). “Miks sa seda lihtsalt mulle ei võiks kinkida?” küsis seepeale üks sõbranna, ise elevusega kotti näppima hakates. “No, mul oleks võimalik selle eest taskuraha teenida,” vastasin. Seepeale naersid mõlemad, et mis taskuraha mul enam tarvis on. Olgu öeldud, et müüsin koti 100 euroga maha!

Mehe õde on muidugi eriline huumor. Alatasa palub ta mehel minult küsida, kas mulle on ehk mõned kingad või mantled väikseks jäänud. Väikseks jäänud? Olen täiskasvanud naine ja juba viimased 10 aastat sama jala- ja rõivanumbrit kandnud. “Noh, sul kapp uputab, mõtlesin, et aitan su vaevast lahti,” naljatab ta alatihti külas käies. No kuule, sorri, muretse enda riidekapi pärast. Ja enda kosmeetikakoti pärast ka. “Oi, sul on kaks Diori ripsmekat, kasutad sa neid mõlemat!?” Ha-ha!

Minult oodatakse alati kallemaid kinke ja et m kutsuks peenematesse baaridesse/restoranidesse. Käin päris kalli juuksuri juures ja siis uuritakse, kas mu juuksur oleks nõus teistel natuke odavamalt juukseid lõikama… Vahepeal oli mõte minna ühe teise paariga koos reisile, aga kui nad käisid välja lause, et meie palkasid arvestades oleks õiglasem jagada reisikulud 40-60, saatsime sellegi idee pikalt. Miks arvatakse, et rikas inimene peab teistele rohkem andma!? Ta on enda töö ja vaevaga selle raha kokku saanud, et elada nii nagu tema tahab. Rikka inimese asi pole ka teiste elu lihtsamaks teha, eriti kui need teised pole endale hea elu tagamiseks üldse vaeva näinud. Ma ei tea, kas see on mul nüüd mingi tobe pseudoprobleem või ei, aga igatahes ütlesin ma siis oma sõbrannadele, et nad pisut tagasi tõmbuks. “Kitsi ka veel,” sain selle peale. Ja sellest kommentaarist tulenenud vihaga panin ka selle siin kirja!