Ma arvan, et tegelikult ei läinud paljud inimesed eile üles mäkke üldse või peamiselt palavikulise homofoobia tõttu, vaid seetõttu, et hetkel on palju olulisemaid, isegi karjuvalt olulisi seadusi, mida võiks sama intensiivselt läbi suruda, aga seda ei tehta. Euroopas on siiani ratifitseerimata paljud riiklikult olulisemad sotsiaalharta sätted. Nende asemele tegeletakse kiirustatult seadusega, milleks inimesed veel valmis pole ja mis tegelikult hädavajalik pole, sest juba praeguste seadustega on võimalik tagada ka homoseksuaalsete paaride kaitse. Ma ei arva, et selline homofoobiks sildistamine kuidagi homodele endale kasuks tuleb, sest tekitab lihtsalt vaenu ja hajutab tähelepanu asja sisult isiklikele emotsioonidele.

Põhjus, mis mind lisaks rahvateenrite ülbusele veel eile Toompeale viis, oli mure, et sellise kiirustamise tõttu on ohus niigi hambutus seisus lastekaitse. Miks? Ma tõesti ei arva, et kõik end homona identifitseerivad inimesed ja paarid oma lapsi/lapsendatud lapsi seksuaalselt ekspluateerima hakkaksid. Ma arvan, et enamik ei tee seda. Samas tuleb arvestada ka seda, et suurem osa pedofiile ei identifitseeri end pedofiilina, vaid homona. Kui paljud pedofiilid üldse oma seksuaalsust tegelikult haaravad või teadvustavad? Minu mure on, et Eesti lastekaitsesüsteem ei ole nii pea veel valmis tuvastama inimese orientatsiooni nö puhtust või piire. Lisaks arvan ma, et ka heterosuhete puhul on lastekaitse halvasti tagatud. Iseenesest oleks ju loogiline, et homopaaride lapsendamise ja suhete reguleerimise seadustamine oleks justkui lastekaitse huvides, sest ametliku lapsendamise puhul saaks teostada ka ametlikku järelvalvet, ainus probleem on see, et seda ei teostata ka praeguste abielusuhete puhul. Kui mina abiellusin oma mehega, kelle last ma lisaks meie ühistele lastele kasvatan, siis mitte keegi ei ole uurinud, kas ma olen sellele lapsele ohutu/sobiv kasuvanem või mitte. Oleks ju loogiline, et mingi aja tagant laseb lastekaitse tal mingisugust heaoluankeeti täita vms, aga mitte midagi ei tehta.

Kui meie riik juba praegu ei suuda last kaitsta, siis on laste suhtes kuritahtlik viia sisse muudatusi, mis komplitseerivad nende kaitset veelgi enam. Jah, praegune seadus ei räägi veel lapsendamisest, aga on ju selge, et see on vaid aja küsimus. Ma ei tea, kas David Vseviov, Andrus Vaarik jt kirgi kütnud seaduse toetajad on neile aspektidele mõelnud. Ma kardan, et nad on sellisest problemaatikast üsna kaugel ja keskenduvad sallivuse argumendile. Tasuks siiski mõelda laiemalt, ehkki sallivusemullis hõljumine võib päris mõnus olla.