Kui üldse sekkuda, siis kõigisse pereteemadesse või hoida oma suu kõikide peresse puutuvate teemade koha pealt alati lukus, arvab lugeja!

“Kas keegi minu käest küsis, kas ma tahan kasvada peres, kus isa end iga päev täis joob ja kõiki, kes talle ette juhtuvad, halastamatult peksab? Kas keegi küsis mu käest, kas ma tahan elada pidevas hirmus ja teadmises, et võib-olla ei ole mul homme midagi süüa, sest isa on kogu raha maha joonud ja ema sõna otseses mõttes paljaks varastanud? Kas nad küsisid minu käest, kas mulle meeldib igal õhtul koolist koju tulla ja tee peal mõelda, kuidas ma end täna kaitsen või kuhu end peidan, kui isal jälle tuurid peal on?

Minu käest ei küsinud seda keegi. See on normaalne elu nii paljudes peredes, et taoline käitumismuster isa poolt, kes muuseas on muidu väga kõva traditsiooniliste pereväärtuste pooldaja, et mitte keegi kõrvalseisjatest ei kergitanud siis kulmugi. Ei kergita praegugi, kui kuskil teises peres mõni laps armutult kolki saab. Ema peksab tänaval last — keegi ei sekku. Pole meie asi, mõeldakse, ning minnakse rahus oma igapäevatoimetusi tegema. Ka see pole kellegi teise asi, kust alkohoolikute lapsed süüa, puhtaid riideid ning kuivi jalanõusid saavad. Mis tundega peab elama see laps, kes kõigi pealtvaatajate silme all toidupoes niimoodi tutistada saab, et emale juuksetutt pihku jääb. Keerame pilgu ära ja otsustame, et see on nende perede siseasi ja kellelgi pole õigust sekkuda. 

Või — kas keegi küsib laste käest, kes pole iial oma isa näinud, kuidas nemad end tunnevad? Või lastelt, kelle isa on pere maha jätnud ja minema läinud? Üksikemade hulk on meeletu, kas keegi on tundnud huvi selle vastu, kuidas need lapsed end tunnevad? Üldse ei huvita kedagi ju.

Aga eilset meeleavaldust jälgides selgus, et on terve hulk inimesi, kes eelpoolkirjeldatud traagiliste sündmuste puhul ükskõikseks jäävad ja arvavad, et pole nende asi, aga nüüd on nad leidnud ühe konkreetse pereprobleemi, mis on järsku “meie kõigi” ühine südameasi ja suurim probleem, millega peavad tegelema kõik. Kooseluseadus ja homopaaride lapsendamisõigus on ajanud marru kõik minu isa taolised silmakirjalikud tropid, kes avalikkuse ees teevad head nägu, ajavad rinna kummi ja jutustavad pereväärtustest. Kuidas lapsel peavad olema ema ja isa. Kuidas keegi ei küsi lastelt, mida nemad arvavad kahest isast või kahest emast. Kuidas neist lastest kasvavad kindlasti väärakad, sest nad ei ole kunagi näinud PÄRIS perekonda. Kuidas NEMAD on õiged inimesed, sest neil on sõrmus sõrmes ja lapsed valmis vorbitud. Nad jätavad ütlemata, et abikaasa elab nende juures vaid seetõttu, et tal ei ole kuhugi minna või ta on nii sodiks pekstud, et ei ole füüsiliselt ega vaimselt võimeline kuhugi minema. Lapsed on liiga väikesed, et enda eest otsustada. Vägivaldsest ja/või alkohoolikute perest pärit lapsed on vaiksed, nad on nii hirmul, et ei julge toimuvast mitte kellelegi rääkida ega abi paluda. Ja ainult seetõttu saavadki minu isa taolised hirmuvalitsejad end parimate pereisade ja pereväärtuste eest seisjatena esitleda.

Lõpetame selle silmakirjalikkuse. Kui me otsustame, et peres toimuv on pere siseasi ja kellelgi pole õigust sekkuda, siis ärme sekkugi!  Mitte kunagi. Mitte millessegi. Kui me otsustame, et laste kasvatamine on meie kõigi ühine asi, siis võidelgem minu isa taoliste vastu, päästkem alkohoolikute ja vägivaldsete perede lapsed sama ühiselt ja üksmeelselt kui praegu homoabielude ja lapsendamiste vastu võitleme. Peks, hirm ja viha ei ole pereväärtused. Mees, kes on oma laste käeluid murdnud ning naisele sinikaid silma alla löönud, ei ole pereväärtuste eest võitleja. Pere, kus lapsed ja naine elavad hirmus ja õuduses, ei ole täisväärtuslik pere. Miks me selle vastu sama tõsiselt ei võitle kui homoabielude vastu?!”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid