1. NATO võidaks

NATO võidaks tavarelvastusega peetud konflikti Venemaaga, seda teab nii Venemaa kui NATO. See teadmine paneb Venemaad pikemalt mõtlema enne iga hullu mõtet, sellal kui NATO riikide jaoks muudab see teadmine sekkumise kergemaks, juhul kui Venemaa siiski otsustab rünnata.

2. NATO segab Vene planeerimist

NATO liikmelisus segab Venemaal kasutada tavalist sõjaks planeerimist, mille käigus kõigepealt koondatakse suur vägi rünnatava piirile ja seejärel alustatakse rünnakut. Nimelt eeldab see mitme nädala pikkust vägede koondamist, mis on NATOle selgelt nähtav ja millele NATO saab vastata omapoolse vägede koondamisega. See lööb Venemaa plaanid segi, sest nagu öeldud, NATO on Venemaast oluliselt tugevam. Venemaal on küll mitmeid võimalusi sellest mööda hiilida, aga ometi on Balti riikide NATOsse kuulumine kohe algusest Venemaa agressiooni tõkestamisel olulise segava mõjuga.

3. NATO väed Balti riikides

Balti riikides olevatel NATO vägedel on lisaks otsesele sõjalisele mõjule ka tugev sümbolmõju. Nimelt on Venemaa mõttemaailmas NATO liikmesriikide ja eriti USA vägedel suur mütoloogiline väärtus, mistõttu venelaste äkkrünnaku sihiks oleks kindlasti NATO ja eriti USA väed ka siis, kui Eesti väed pakuksid sõjaliselt ahvatlevamat sihtmärki. USA valitsusel on raskem teha otsust sõjast kõrvale jääda olukorras, kus venelaste esimene rünnak on juba mingi hulga USA sõjaväelasi tapnud.

Ameeriklased üritavad sellega näidata nii baltlastele kui venelastele seda, et nende garantii Balti riikide turvalisusele on tugev ja nad on valmis mingi osa oma sõdureid panema otsesesse surmaohtu, et selle garantii kehtivust kinnitada. Väga sarnase garantii andis USA Lõuna-Koreale, paigutades suure väeosa Souli kesklinna Põhja-Korea rakettide laskeulatusse, et kinnitada USA kindlat kavatsust kaitsta Souli Põhja-Korea eest.

4. Ei tasu Balti riike alahinnata

Balti riigid on liiga suured ja liiga keeruka geograafiaga, et neid oleks võimalik ühe kiire rünnakuga vallutada, nagu paljud asjatundmatud inimesed ekslikult väidavad. Samuti pole siin sõjalist vaakumit, sest Balti riikide ja eriti Eesti kaitsevägi kujutavad endast Venemaa äkkrünnaku jaoks olulist takistust. On tõsi, et Balti riigid eraldi ja isegi koos ei suuda arvatavasti iseseisvalt vastu seista Venemaa pikaajalisele vallutuskampaaniale, aga see ei tähenda, et Balti riikide okupeerimine paari päevaga oleks võimalik. Ometi väidab Lobjakas, et NATO sekkumine tähendab vajadust Balti riigid tagasi vallutada ja nimetab seda isegi “aksiomaatiliseks”.

Balti riikide vastuhakk võidab aega, et abiväed jõuaksid kohale tulla. Lisaks suurendavad pildid oma vabaduse eest võitlevatest eestlastest ja leedulastest tõenäosust, et otsus appi tulla langetatakse.

5. Lobjakas ei mõista rahvusvahelise õiguse olemust

Rahvusvaheline õigus pole võrreldav siseriikliku õigusega, kus lepingutest kinnipidamist jõustavad kohtud, täiturid ja politsei, vaid see on pigem nagu aumeeste kokkulepe. Lobjakas räägib kõigis kanalites, et NATO kaitse sõltub sellest, kui kiirelt kõik NATO liikmesriigid sõjalise sekkumise heaks kiidavad ja enne ei saa midagi teha. Tegelikult on täpsed lepingupügalad ebaolulised poliitilise tahte korral.

Selleks, et USA saaks Eestile appi tulla, on vaja vaid kahte: Eesti palvet ja USA otsust aidata. USA lubaduse kindlasti appi ka tulla andis hiljuti Tallinnas president Barack Obama. “Niisiis, kui sellisel hetkel leiate end veelkord küsimas: „Kes annab abi?“, on vastus teada – NATO liit, sealhulgas Ameerika Ühendriikide relvajõud, „kohe, praegu, nüüd!“,” lausus Obama. USA ausõna, et appi ka tullakse, ongi kõik, mida meil on vaja.

Tegelikult ütleb ka Lobjakas sisuliselt sama, kui ta nendib, et vaid Portugali valitsus saab anda käsku Portugali vägede sõtta saatmise kohta. Millegipärast näib ta aga arvavat, et Portugali valitsus saab keelata USA vägede sõttamineku. Muidugi on see vale. Poliitilise tahte korral saab USA alati tegutseda, juriidika on poliitilise tahte olemasolu kõrval kolmandajärguline. USA saab tegutseda Portugali ära ootamata näiteks artikkel 5 viidates, teisi liitlasi ära ootamata. Vaja on vaid tahet.

6. Ka USAl on tuumarelv

Viimse argumendina viitab Lobjakas, nagu paljud teisedki sellele, et Venemaal on tuumarelv. Ent ka USAl on tuumarelv. Ameeriklased ei taha riskida oma linnade hävinguga tuumasõjas, aga sama ei taha ka venelased. Miks peaks Vladimir Putin riskima Narva nimel sellega, et ameeriklased muudavad radioaktiivseks tuhaks tema pealinna, tema daatša ja tema Versailles’ Sotši lähedal?

Külma sõja ajal vältisid USA ja Nõukogude Liit otsest sõjalist kokkupõrget, sest kartsid selle eskaleerumist tuumasõjaks. Ka praegu pole põhjust arvata, et olud on muutunud. Tuumarelvad pigem vähendavad, mitte ei suurenda konflikti tõenäosust. Lisaks võiksid kõik vähegi asjatundlikud inimesed ajaloost teada, et külma sõja ajal oli tuumariikide vahel rida sõjalisi vastasseise, aga tuumasõja hirm ei tekitanud kunagi USA avalikus arvamuses seisukohta, et tuumahävingu ohu tõttu peaks taganema.

7. Asi pole Narvas

Kui USA sekkub Eesti kaitseks, siis selle põhjuseks pole Narva ega isegi mitte Eesti. USA on loonud suure ülemaailmse liitlaste võrgustiku, kellest paljudele on ta andnud mitmesuguseid julgeolekugarantiisid. Kui USA murraks kusagil mõnda antud lubadust, siis see ajaks murest hulluks mitte vaid inimesed Märjamaalt, vaid USA liitlased Pärsia lahe ääres, Kaug-Idas ja mujalgi. Kui Narva pole sekkumist väärt, siis kas Jaapan, Saudi-Araabia või Lõuna-Korea on?

Külma sõja ajal otsustas NATO kaitsta Lääne-Berliini, kuigi see oli sõjalisest vaatenurgast palju kehvemalt kaitstav kui Balti riigid ja Lääne-Berliinil polnud mingit iseseisvat väärtust, mis oleks sõttaminekut väärinud. Asi polnud Lääne-Berliinis, sest sealt taganemise korral oleks Nõukogude Liit võinud jagada kogu Lääne-Saksamaa väikesteks tükkideks, millest igaüks eraldiseisvana poleks olnud sõda väärt, aga mis kokku oleksid moodustanud kogu Lääne-Saksamaa.

Sõjad puhkevad tihti pealtnäha ebaolulistel põhjustel. Tegelikult on neil reeglina ametlikust puhkemispõhjusest laiem põhjus. Narva jõel kaitseb NATO demokraatlikku maailma despootia eest. NATO kaitseb seda piiri Narva jõel, sest ühelt poolt oleme me toetust väärt ja teiselt poolt me pingutame, et ühisesse katlasse panustada. Kui NATO otsustaks loobuda piiri kaitsmisest Narva jõel, peaks NATO kaitsma piiri kusagil mujal, kus olud kaitseks ei pruugi olla sama head. Meie õnneks oleme me õigel pool rindejoont. Me peame tegema kõik endast sõltuva, et see nii ka jääks.