Enam ei jaksa, lihtsalt hulluks võib minna, kui mu üks kolleegidest absoluutselt igal teemal hakkab alati vastupidist tõestama.

Kui räägin näiteks, et minu meelest on asi nii, siis tuleb temalt kohe sada varianti, et nii see asi küll kindlasti ei ole ja hakkab tõestama vastupidist. Ühtki vestlust ei saa enam olla ilma vastandamiseta.
Mis ma pean siis tegema, hoidma oma suu täitsa lukus ja ütlema ainult möhh ja mähh või?

Vihastasin just täiega välja järjekordse tõestuse peale, et kuidas mina ikka ei tea midagi ja väljendun valesti ja mida iganes. Krdi tarkpea, kogu aeg peab vaidlema!

Kui meie maailmavaated ongi erinevad, kas ma peaksin siis kogu aeg vait olema? Sest tema serveerib oma vasturünnaku alati nii, et ma tunnen ennast isiklikult puudutatuna ja lollina… Nagu mingi prokurör, hakkab sõnasabast kinni ja siis muudkui väitleb. Isegi tühistel tavalistel teemadel ei saa vestelda ilma suuremat sorti vaidluseta. Mul on sellest kõrini! Kuidas hullust pääseda? Töötame ühes ruumis ka veel kõigele lisaks.